Tiina Jõgeda: Kui lihtne on olla negatiivne
Sain toimetuse koosolekul ülesande: selgitada välja, kust tulevad negatiivsed mõtted. Ja üldse — miks on nii lihtne olla negatiivne, palju kergem kui olla positiivne. Viimaste aastakümnete psühholoogia on olnud üks suur ülemlaul positiivsusele. Enne seda oli psühholoogia pärisosaks tumeaine, mis inimese sisemistest sügavustest esile purskus: juhitamatud tungid, painavad tunded, sünged mõtted, tumemeelsus.
Valdav osa eneseabiõpikutest müüb meetodeid positiivsete külgede arendamiseks, ent tee mis tahad, negatiivsust välja juurida ei õnnestu!
Kuku raadios kirjeldas kolm aastat mootorrattaga ümbermaailmareisil kulgenud Kariina nähtud maid ja rahvaid.
“Aga inimesed on ühesugused igal pool,” ütles ta, “mitte ainult Eestis ei kiruta valitsust. Kui inimestega rääkima hakkad, siis ikka kuuled kurtmist.”
Ameerika pastor ja religioonipsühholoog Norman Vincent Peale, kes rajas kiriku kõrvale psühhiaatriakliiniku ning ühendas sealses teraapias kristlikud piiblitõed ja tänapäeva psühholoogilised meetodid, kirjeldas kord oma rongisõidu-episoodi:
“Restoranvagunis istuv daam kandis kalleid rõivaid, seda rõhutasid karusnahad, kalliskivid ja tema kostüüm. Kuid ta oli iseendaga pahuksis. Daam kuulutas kaunis valju häälega, et on tuuletõmbus ja vagun räpane, teenindus kohutav ning toit äärmiselt maitsetu. Ta kaebas ja pahandas kõige üle.” Sellist käitumist nimetab Peale “isikliku õnnetuse tootmiseks”.
Keskmise indiviidi õnnetuolekust moodustab suure osa omatoodang, ütleb Peale. Paljud muudavad ise oma elu mõttetult raskeks, raisates energiat närvilisuse ja viha peale. Õnnetuse tootmises on hirm ja mure alati tähtsal kohal.
Kui negatiivsed mõtted muudavad meie elu raskemaks, siis miks me neid endale üldse ligi laseme? Miks nad laiutavad meie ajus nagu pärisperemehed ega lase ligi päikesepaistet, segavad elust mõnu tundmist ning põhjustavad suurema osa haigustest. Kognitiivpsühholoogid Beck ja Weissman töötasid seitsmekümnendate lõpus välja ebakohaste hoiakute küsimustiku (DAS — Dysfunctional Attitude Scale), mille eesmärk oli mõõta patsiendi depressioonitaset. DAS-küsimustiku aluseks pakkusid nad seitset halva enesetunde allikat.
Esiteks heakskiidu-narkomaania. Me vajame pidevalt kinnitust, et teeme head asja, mida teised imetlevad. Imetluse-tunnustuse puudumine teeb närviliseks. Edasi armastuse-narkomaania. Kui armastust pole, tabavad ärajäämanähud (kurbus, üksildus, mahajäetus) väga valusalt. Siis tulemuste-narkomaania. Sul peavad kogu aeg olema ette näidata kõrgushüpperekordid eraelulises plaanis (palk, kehamõõdud, kodu ruutmeetrid). Järgmine “haige mõte” on omnipotentsus — ülemäärane soov kõige eest vastutada ja kõike kontrollida. Kindel viis depressiivseid mõtteid toota on ka absoluutse õigluse eeldamine: veendumus, et eetika ja moraal juhivad meid vääramatult igal sammul. Siis autonoomia puudumine: sisendamine endale, et minust ei sõltu niikuinii midagi. Ja muidugi perfektsionism, tubli õõnestaja: kõik peab olema korras!
Hoidke need seitse värtnat endal peas pidevalt ketramas ja kliiniline depressioon koputab peagi teie uksele.
Väikse enesekontrollina võiksite siinkohal vastata mõnele DAS-skaalalt näpatud väitele.
Kui ma ei sea endale kogu aeg kõrgemaid nõudmisi, siis ma olen väheväärtuslik inimene.
Minu väärtus inimesena sõltub sellest, mida minust arvavad teised.
Kui ma teen vea, siis mõeldakse minust halvasti.
Ma pole midagi väärt, kui mind ei armastata.
Kui ma kukun tööl läbi, siis ma olen läbi kukkunud inimesena.
Minu õnn sõltub rohkem teistest kui minust endast.
Ma ei saa olla õnnelik, kui mind ei imetleta.
Parem loobuda oma huvidest, et olla teistele meele järele.
Kui kõik need väited tunduvad teile õigete elujuhistena, siis oletegi saanud vastuse, kust negatiivsed mõtted tulevad.
