Miks ma räägin nii tumedatest asjadest kenal võilillede ja maikellukeste õitsemise ajal, mil me tusameele talv on kuidagimoodi üle elatud? Just sellepärast. Üks hiljutine uuring kinnitab, et masendus ei talu õnnetunnet.

Käitumisteadlased Warvicki (Suurbritannia) ülikoolist ja Hamiltoni kolledžist (USA) panid kõrvuti kaks pingerida: nn õnne like
riikide edetabeli ning suitsiidide sageduse pingerea. Heaoluriikides esineb enesetappe rohkem kui hädisema toimetulekuga riikides, väidavad nad. Suitsiidiuurijatele pole uudiseks, et riigid, kus on kõrge eluga rahulolu koefitsient, kuuluvad ühtlasi suure suitsiidiriskiga maade hulka. See käib nii USA osariikide kui ka meile lähema laiuskraadi,
“igavate Põhjala heaoluriikide” kohta.

Ameerika kõige õnnelikumad osariigid on Utah, Louisiana, Colorado, Minnesota, Wyoming, Hawaii, Arizona, Delaware, Florida ja Nevada – nendest peaaegu pooled kuuluvad ka riigi kõige kõrgema suitsiidinäitajaga
osariikide hulka: Nevada on kolmandal kohal, Wyoming viiendal, Colorado kuuendal ja Utah üheksandal.

Eestis on suitsiidikõver langustendentsis juba aastaid. Kas peaks sellest järeldama, et üha kaugeneme “igavatest heaoluriikidest”? Majandusnäitajad, hoolimata kriisijuttudest, on meil head, paremad kui paljudes riikides, kus enesetappe esineb harva.

Enesetappude hulk Euroopas on sel sajan dil aina vähenenud ega tundu kinnitavat eespool mainitud uuringu tulemusi: Šveitsis ja Taanis minnakse ikkagi tunduvalt harvemini vabasurma kui Leedus või Venemaal. Aga riikidevaheline võiduajamine polegi siinkohal oluline. Sõnum, mida Stephen Wu (kes on noore heaolu-ajakirja International Journal of Wellbeing toimetaja) selle kummastava statistikaga edastada püüab, on see, et õnnelike inimestega ümbritsetud õnnetu tegelane hakkab tundma end veel kehvemini. “Masendunud inimesed õnnelikus paigas võivad tunda, et elu on neid eriti karmilt kohelnud,” arvab uuringuid korraldanud Andrew Oswald Warwicki ülikoolist.

Depressioonis inimesele on elamine elurõõmsate ja eluga rahul olevate inimeste keskel üpris vaevaline. Tema niigi madal enesehinnang langeb veelgi, kui ta näeb, et teised tema ümber tunnevad end hästi, ent tema ei suuda seda mitte. Viga peab olema temas, mõtleb masendunu (sest enesesüüdistused ja -kriitika kuuluvad vääramatult depressiooni kliinilisse pilti).

Mida siis teha? Psühholoogid ütlevad, et depressioonis inimest ei tohi üksi nurka nukrutsema jätta. Aga kui vedada ta piknikule, siis äkki hakkab tal veel halvem? Ja üldse – üks selline party-killer võib võtta peorõõmu ka ülejäänutelt…

Psühhiaatriakliiniku depressiooniosakonnas on üks lihtne viis taibata, kui inimene hakkab paranema. Kuni patsient tunneb end haiglas hästi, tunneb, et kroonurohelised haiglaseinad kaitsevad teda keerulise välisilma eest, on haiglaravi põhjendatud. Osakonnas, endasuguste kurbade, nutvate, apaatsete inimeste hulgas on kergem olla kui “väljas”,
kus inimesed on nii vahvad ja toimekad. Seda on depressioonis inimesel veel raskem taluda kui oma sisemist elu mõttetuse tunnet. Kui ta aga ühel päeval hakkab ise välja kippuma ja leiab, et haigla on kole koht, on ta
vähemasti nii terveks saanud, et võib “tavaellu” tagasi pöörda. Kevadet nautima.