Tiina Jõgeda: Kui valu enam ära ei mahu
Möödunud kolmapäeval sõidutati kiirabiga Santa Monica haiglasse randmehaavadega 15aastane tüdruk. Saatuse tahtel oli neli aastat varem juunis samas hoones surnud tema isa uinutite üleannusesse. Kui Michael Jacksoni surm tõi esimest korda avalikkuse ette tabletinarkomaania teema, siis tema 15aastase tütre Parise kööginoaga läbi lõigatud randmed panid nüüd kõva häälega rääkima enesevigastamise ehk lõikumise probleemist.
Ma ei hakka spekuleerima, kas kuulsa teismelise enesevigastamise ajendiks oli kuri vanaema, kes ei lubanud tüdrukut Marylin Mansoni kontserdile, või Jacksoni perekonna kohtusaaga promootorfirma AEGga või keerukad lapsepõlvetraumad või koolikiusamine või lihtsalt puberteediga kaasnev vihane vastandumine maailmaga – kõiki neid oletusi meedias praegu vaetakse. Küll aga pühendas kooljaluu välimusega Marylin Manson oma vana laulu “Disposable Teens” (Rämpstiinekad”) lastest, keda kellelegi siin nõmedas maailmas vaja pole, laval hiiglasliku kööginoa välkudes Paris Jacksonile.
Igatahes on enesevigastamine (lõikumine, põleva suitsuotsaga enese kõrvetamine jne) levinud palju laiemalt kui ainult neurootikutest popiidolite peredes. Tahtlikuks enesevigastamiseks peetakse käitumist, millega põhjustatakse endale kerge kehavigastus ilma enesetapu kavatsuseta, öeldakse raamatus “Kuidas aidata psüühikaprobleemidega noorukit”.
Lõikumist põhjendatakse ärevuse ja masendustunde leevendamisega, pingete maandamisega, iseenda kontrollimise ja karistamise vajadusega. “Kui kurbus ja valu enam endasse ära ei mahu, siis peab selle kuidagi endast välja laskma,” seletas üks “lõikur”.
Mõnikord põhjustab see äraspidist mõnutunnet. Ja harvadel juhtudel tähendab see ka päriselt enesetapukatset. Ka Paris Jackson kordas kanderaamil: “Ma tahan elada! Ma tõesti tahan! Kuid ma ei taha elada siin... Oleks vaid mu isa siin!”
Seda viimast lauset võib käsitleda mitut moodi: õrnas eas oma kõige lähedasema inimese kaotanud (mis sest, et ülejäänud maailm teda pehmelt öeldes veidrikuks pidas) lapse lein pole hajunud, aga paraku viitab see lause ka faktile, et lähedaste käitumist kiputakse – kas või alateadlikult – matkima.
Väidetavalt teadis Parise perekond, et piiga on varemgi ennast lõikunud. Marylin Mansoni ja Kurt Cobaini fännist Parise Twitteri-sissekanded olid üsna depressiivsed.
Kaugeltki kõik “lõikurid” pole põhimõttelised emod või tähelepanujanus draamakuningannad. Pigem häbenetakse ja varjatakse oma kalduvust, tihtipeale vigastavad nad kehal kohti, mis väljagi ei paista.
Mõnikord ema küll imestab, et laps käib palava ilmaga, pikkade varrukatega särk seljas…
Miks nad seda teevad? Teismeline ei pruugi osata end muudmoodi väljendada, emotsioone sõnadesse panna, ja võib-olla pole kedagi, kes teda kuulata oskaks. Sageli seletatakse enesehävituslikku käitumist enesearmastuse puudumisega: madal enesehinnang pluss teismeeale iseloomulikud identiteediprobleemid. Pidev mure enda pärast on tingitud kartusest, et sind ei armastata ja hüljatakse, et sind ei aktsepteerita sellisena, nagu sa oled.
Kuigi lõikumine võib tunduda tähelepanu väljapressimisena, enamasti ta seda pole. Kui ehmunud lapsevanem siis noorukit veel manipulaatoriks sõimab, pole lootustki tema tegelikele tunnetele lähemale jõuda.
Hoolimata välisest joviaalsusest või mansonlikult karmist kestast on “lõikurid” enesesse sulgunud, loomult introvertsed inimesed – nad ei ole uhked selle üle, mis nad teevad, ning see painab neid. Sestap on halvim, mida teha saab, tema probleemi alatähtsustamine. Ei maksa loota, et žileti või noaga nüsimise harjumus niisama lihtsalt kaob – tuleks pöörduda psühholoogi poole ning jälgida hoolega nooruki käitumist. Suure tõenäosusega jätab ta tabletiravi pooleli, sest kogu maailm sakib ju täiega. Kui ta jätab kokkulepitud teraapiaseansile minemata, siis tuleb teda mõjutada.
