Tiina Jõgeda

Pea valutas. “Kõige süütumalegi tabletikarbile on peale kirjutatud, et tuleb tähelepanelik olla ja pidada nõu arsti või apteekriga,” mõtlesin ibuprofeeni õngitsedes. Miks ei ole meestele otsaette kleebitud hoiatust, et enne tarvitamist tuleb konsulteerida sõbranna või naabrinaisega?

Aga meditsiinis, börsil ja armastuses saab loota vaid iseenda tarkusele. Tagantjäreletarkusest sünnivad üldharivad kirjandusteosed.

Minu lugemislauale sattus korraga kolm meeste haldamise ja valdamise, kasutamise ja käsutamise õpikut.

Neist esimene oli õige intrigeeriva pealkirjaga – “Mehed minu sohval”. Selle autor, noorepoolne New Yorgis praktiseeriv psühhoterapeut Brandy Engler lubab tõsilugusid seksist, armastusest ja psühhoteraapiast. Paremat müügiargumenti ei oska suveajal tahtagi! Psühholoogi kabinetis nelja silma all toimuv tundub alati põnev ja kui lubatakse veel ausaid lugusid sellest, mida mehed siis, kui piigid langetatud ja kilbid eest tõstetud, tegelikult mõtlevad, siis on ootus kõrgele kruvitud. Tekst ei ületa tavapärase lihtsakoelise eneseabiõpiku taset. Miss Engler (kelle seksterapeudi kvalifikatsioonist ei piisa siiski ta enese eraelu tasakaalus hoidmiseks) tõdeb kergendusega, et hoolimata Viagra võidukäigust jätkub endiselt tööd ja leiba ka psühholoogidele. Üheksakümnendatel, kui Viagra hakkas argimenüüsse jõudma, usuti, et potentsiravimi leiutamisega lõpevad kõik meeste probleemid ning sohvad võetakse lobisemise asemel jälle sihipärasesse kasutusse. Aga ei. Autor avastab, et meestel eksisteerivad lisaks suguorganile ka süda, tunded, mõistus ja mõnikord ka keerukas psüühika.

Meie tõtleval ajastul ei vajata aga mitmekihilisi teooriaid (sorry, mu vana ja mahakantud sõber Freud), vaid kiireid vastuseid ning lihtsasti järgitavaid manuaale. Klikk ja korras.

Just sellisena on püüdnud meeste-teaduse ekspert David Deida üles ehitada “Käsiraamatu naistele meeste paremaks mõistmiseks. Sellised need mehed ongi”.

Deida on hariduselt neuropsühholoog, uneuurija ja tehisintellekti uurija. Need baasteadmised annavad tema bestselleritele usaldusväärsuse. Tema raamatud on spirituaalse kallakuga ilukirjandus, kus akadeemilisel psühholoogial kohta pole, küll aga kannab neid usk ürgmehelikkusesse, mis tema arvates (erinevalt paljude naispsühholoogide arvamusest) pole kuhugi kadunud.

Raamatu “Sellised need mehed ongi” põhiväärtus on vorm: konkreetsetele küsimustele leiate selge vastuse. Teie küsite: “Kas ma peaksin jutustama talle oma päevast?” või “Miks ta kardab lähedust?” või “Kuidas kütkestada tugevat meest?”. Ja Deida teab vastuseid!

Tema teooria tuline täkk, millel ta ratsutab üle armastusenäljas loengusaalide kogu maailmas, on paraku küll poliitiliselt täiesti ebakorrektne: mehed olgu just nii maskuliinsed, kui nad tahavad ja oskavad, sest naised on just nii õrnad ja naiselikud, kui nemad tahavad ja oskavad... Fallokraatlikult enesekindlas esituses ta sugudevahelises sõjas rahusõnumeid vahendabki.

Paljud umbejooksnud paarisuhted on Deida teooria ja praktikate abil jälle jalule saadud. “Mees on sihiteadlik ja enesekindel, järgides valitud eluteed pühendunult ja heatujuliselt [–] ja teda erutab naiselikkus. Missioon ehk vabaduse otsingud on alati olnud mehelikkuse, armastuse otsingud aga naiselikkuse näitajad,” ütleb ta raamatus “Tõelise mehe tee”, mis on kolmas raamat mu lugemislaual.

Kui peaksite valima raamatut, mis üksikule saarele nädalalõpuks kaasa haarata, siis ma soovitaksin just seda viimast. Raamat on küll mõeldud meestele siseinfoks, üksi sohval veedetud kvaliteetajaks, aga naised leiavad sealt rohkem luureandmeid meeste maailma kohta kui Snowdeni failidest.