Üldiselt arvatakse, et edu (olgu siis finantsilise või poliitilise või eraelulise) nimel tuleb hambad ristis tööd teha ning et kalk ja hoolimatu inimene on karjääriredelil edukam. Karolinska Instituudi onkoloog Stefan Einhorn nii ei arva. Ka USA rahvamehest president ­Theodore Roosvelt ütles, et edu alus on teadmine, kuidas kaasinimestega hästi suhelda: “Millegi saavutamise tõenäosus on palju suurem, kui oleme soojad ja armastavad, mitte agressiivsed ja vägivaldsed.” Kui see kõik nii enesestmõistetav on, siis miks napib meil headuse-nimelist loodusvara... ning mis üldse on hea?

Tuleb olla ubuntu.

Lõuna-Aafrika Vabariigi vaimulik ja inimõiguslane Desmond Tutu pälvis selle suulukeelse sõna “maaletoomise” eest 1984. aastal Nobeli rahupreemia.

“Inimene on ubuntu siis, kui ta on suuremeelne, külalislahke, sõbralik, hooliv ja kaastundlik. Ubuntu’ga inimene on avatud ja vastutulelik, teisi jaatav, ei tunne end teiste edust ega tublidusest ohustatuna, sest tal on seesmine kindlus, mis põhineb sellel, et ta kuulub suuremasse seosesse,” väidab Desmond Tutu. “Uu-bun-tu,” nurrub ta endale kahe käega õndsalt südamele patsutades (vt Youtube’ist). Nii väljendavad suulud ja koosad usku kõigi inimeste seotusse.

Tarkvaratootja Linux noppis selle mõiste kavalasti üles, öeldes, et tarkvara peab olema tasuta, kasutajate oma keeles ning kasutajatel peab olema võimalus muuta tarkvara vastavalt oma äranägemisele. See on Linuxi viis inimkonnale head teha. Muidugi saab firma sellest kasu.

Ega kuskil pole öeldud, et head tegemine ei tohi olla kasulik, et sellel ei võiks olla egoistlik alatoon. Vastupidi. Mõnutunne, mida me saame kellelegi head tehes, ongi olemuselt egoistlik. Kas on üldse siirast headust, mille motiivid on isetud? See on variserlik. Absoluutne headus ei peagi saatma meie maiseid askeldusi. Näiteks noore koera dresseerimine näib eemalt vaadates üpris jõhker protsess, aga hullem sellest (nii koerale kui ka tema peremehele) on kasvatamatu koer. Iga lapsevanem teab, et aegajalt on ka kuri olemine vajalik ja kasulik.

On ära mõõdetud, et teistele head tegemine tõstab endorfiinide taset – ehk heategevus on puhas neurobioloogiline mõnuallikas. Inimestevaheline koostöö tekitab ajus samasuguseid füsioloogilisi efekte kui narkootikum. Ainult ärajäämanähtusid pole.

Einhorn defineerib tõelist headust kui “tahet teha head ja see tahe teoks teha. Hea olemise motiivid võivad olla ka egoistlikud, oluline on, et tegu on hea.”

Tehti katse: tudengitel paluti kaasüliõpilast aidata. Osale anti enne ülesande teatavaks tegemist kooki, teised ei saanud midagi. Need, kes enne kooki said, olid meelsamini valmis teistele teeneid osutama. Sõbralik meelestatus loeb palju. Teiseks selgus, et lahkusega kaasnevad paremad saavutused. Väiksed ­kingid – kas või komm – parandavad mälu, õppimisvõimet, loovust ja probleemide lahendamise oskust. Kõik, kes kunagi Lauri Leesi juures prantsuse keelt õppinud, teavad, et tema meetodi juurde käis kommikott õpetajalaual ning õigesti hääldatud sõna või käändelõpu eest võis teenida Oravakese või Mesikäpa. Très bien!

Tegelikult ongi ju valdav osa inimestest heatahtlikud ja hoolivad. Kuna aga meedias võimendatakse halbu uudiseid, tekibki vildakas pilt maailmast kui kurjuse kantsist.

Kas igapäevase headuse väljanäitamiseks peab lakkamatult osalema SMS-annetustel või koristustalgutel või aitama vanainimesi üle tee? Leidub siiski veel lihtsamaid viise.

Suuremeelsus, ütleb Einhorn – teiste saavutuste üle rõõmustamine, teiste ­märkamine. Ja see ei maksa teile midagi! Või... küsige nõu. Nõuküsimine näitab, et me usaldame oma kaasinimest. Nõuküsimine on üks viis kingitust teha.