Tiina Jõgeda: Miks me kirikus ei käi?
Advendiaeg lõpeb jõulupühadega. Kaubanduskeskuste pealetükkiv aisakellade tilistamine ei lase seda unustada.
Eestlased on väidetavalt kõige kirikukaugem rahvas Euroopas. Hiljuti avaldas briti kvaliteetajaleht Guardian arvamust, et Eesti on religioossuselt üleüldse maailma viimne riik.
Nõustun, et me pole kuigi religioossed — oleme usukommete täitmisel laisad –, kuid keeldun uskumast, et eestlastel puudub usk.
Lihtsalt inimesed ei käi kirikus. EELK Tartu praost ja Pauluse koguduse õpetaja Joel Luhamets ütleb eelmise nädala Maalehes: “Kui võrdleme Eestit Iirimaa, Leedu, Poola või ka Hispaaniaga, siis meie inimesed jõuavad palju harvemini kirikusse.” Ta ei räägi uskumisest, vaid kirikus käimise tavast. Kas Jumal pesitseb ainult kirikutornis või on õigus neil, kes leiavad, et Jumal elab iga inimese südames ega vaja viisipärast pinginühkimist?
Aga miks me (mina ise ka) ei käi?
Ehk on poolakate-iirlaste katoliku või õigeusu kirikud oma kullasära ning nunnude lambasõimedega lihtsalt ilusamad külastada?
Kirikus on külm. Gooti kolakate soojaks saamine praeguste elektrihindade juures käib üle jõu ka kõigevägevamale endale. Õpetaja Luhamets meenutab, kuidas ta pidas kord teenistust kirikus, kus oli külma 9 kraadi (õues oli miinus 25), palveruumis viibis paar inimest. Mis motiveeriks tänapäeva inimest oma soojast kodust välja tulema ja istuma tund-paar pakaselises kirikus? Jumalasõna, piiblitõlgendused? Seda kuuleb huviline ka telekast-raadiost-internetist…
Õpetaja Luhametsal on õigus: kõik inimesed mõtisklevad igavikuliste väärtuste üle ning otsivad vastuseid eksistentsi ja Jumala kohta. Nälg vastuste järele on suur. Palverännakud Indiasse, meditatsioonilaagrid, indiaanlaste higistamistelgid, eneseavardamise seminarid — kogu vaev ikka selleks, et kõiksusega paremaid suhteid luua.
Kirikus käijad moodustavad koguduse. Kogukond tähendab ühtekuuluvustunnet, üheperetunnet. Wikipedia ütleb, et kogukond (community — tuleb kahest ladinakeelsest sõnast, mis tähendavad omavahel jagamist) on hästi koostoimivate inimeste grupp.
Just kogukondlikkus — omavahel jagamine — on eestlaste nõrk külg.
Meil puudub kogukondlik harjumus mitte ainult usulises, vaid ka olmelises plaanis. Meie ei istu õhtute kaupa tänavakohvikutes nagu kreeklased. Me ei söö igapäevaselt väljas nagu belglased. Meil pole kombeks iga vaidluse pärast meeleavaldustele koguneda nagu prantslastel. Meie tuleme suitsutaredest, kus tareuks oli neli kuud aastas kinni tuisanud!
Meil pole puudu usust, vaid kogukonna-tundest.
Samas peetakse sotsiaalset kapitali — suhteid sõpradega, perekonnaga, kolleegidega — üheks olulisemaks eluga rahulolu, õnnelikkuse teguriks.
Üheksa aastat tagasi korraldatud õnne-uuringu põhjal pidasid ka eestlased kogukonnatunnet olulisemaks kui näiteks raha ja töökohta. Sotsiaalsus tähendab isiksuse võimet usaldada teisi inimesi, olla omakasupüüdmatu, abivalmis, sõbralik ja leplik. Mida rohkem suudetakse teisi usaldada, osaletakse vabatahtlikuna kogukondlikes ettevõtmistes, seda õnnelikum ollakse. Paraku on meie suhtlemisoskused — sotsiaalne intelligentsus — nõrgavõitu.
Moodne kogukondlikkuse-mõiste seostub kolmanda sektoriga. Kogukond — see tähendab midagi lahedat ja pulli, umbes nagu Uue Maailma Seltsi prussakovid, või Facebook või mõni eurorahadega toetatav MTÜ.
Kirik peaks välja mõtlema omad uuemaailmaseltsid, kuhu inimesed tuleks seepärast, et seal on jumalikult vahva teistega koos olla.
Jumalal on ju ükstapuha, mitu korda keegi tema koja kriiksuva ukse lahti vinnab. Aga meile siin maa peal loevad omavahelised suhted palju.
