Tiina Jõgeda: Mul on unistus ehk vastuseks Liina kirjale
Mul on üks unistus, mille uusaastaööl, mil nõidusvärkide energeetika pidavat kõige jõulisem olema, Linnutee poole läkitasin: et algaval aastal lõpetaksid inimesed Eesti kirumise.
Tähendab, riiki kui võimuaparaati tuleb ikka ja alati korrale kutsuda, sest ametnikud korrumpeeruvad ja poliitikud parseldavad riiki tükkhaaval maha, nagu absoluutselt igas maailma riigis need asjad käivad. Ja kodanike asi on pahalastel hammastega kannas kinni püsida.
Aga see näägutamine Eesti maa ja rahva aadressil käib ikka tõsiselt pinda. “No nüüd me küll sureme välja!”, “Kas me sellist Eestit tahtsime!” Kõik normaalsed inimesed on juba Austraaliasse hääletanud või koristavad hea raha eest Soomes hotelle!
Virisemine Eesti huku üle näitab vaid viriseja piiratust ning ajaloo mittetundmist.
...Sada kümme aastat tagasi avaldas gümnasist Ella Murrik Postimehes teravas toonis nõudmise, et Jurjevi gümnaasiumides tuleb õpetada eesti keelt. Teda ähvardas selle eest koolist välja viskamine. Ellast sai hilisem Soome ühiskonnategelane Hella Wuolijoki ning tema koduseks keeleks sai saksa keele asemel soome keel. Hella Wuolijoki on siiani kõige kuulsam eestlanna, kelle näidendeid on lavastatud Hollywoodis ja mängitud üle maailma paljudes teatrites.
Sama perioodi sada aastat tagasi kirjeldab oma mälestustes Eestimaa kuberner Aleksei Bellegarde kui võitlustandrit poliitiliselt tagurlike baltisaksa traditsioonide ja tsaari-Venemaa ambitsioonide vahel – eestlasi kui marginaalset kohalikku rahvakildu pole tal eriti põhjust oma tekstides märkida.
Läks mööda vaid mõni aasta, ja korraga, plaks: eestlased said kuidagiviisi maha oma riigiga, täis elujõudu! Nüüd oli eestlastel omakeelne riik, aga kas nende enesekindlus kasvas samasuguse enesestmõistetavusega? Ei. Rootsi ajakirjanik Carl Mothander kirjeldab, kuidas Eesti poliitikud tulid seltskonda, kus viibis ka rüütelkonna esindajaid, ilma naisteta. Üks proua pihtis talle hiljem, et Eesti eliitdaamid häbenevad oma kombeid, kuna on “alles lüpsipingilt tõusnud”.
Oma koolipõlvest kolmekümnendate lõpu Tallinnas meenutab baltisakslane Erik Verg saksa poiste kirjutamata seadust – “eesti tüdrukutega ei kurameerita”. Ta tõmbas koolipeo kutsutute nimekirjast maha kõik undeutsch-preilid...
Nüüd, mil Eesti on lahti saanud saksa parunitest, vene tšinovnikutest, isegi kuninganna Kristiina seaduste järgi privileege nautinud rannarootslastest, fašistidest ja kommunistidest, peaks me korraga välja surema? Nüüd, kui Eestimaa on eesti kätes, nagu sai loitsitud, on kõigil korraga sellest pohlad ja savi? Mage lugu. Sellised mõtted tulid, kui lugesin Liina kirja:
“Mu vend elab välismaal. Tal naine ka eestlane ja lapsed, eelkooliealised, puhuvad esimese keelena eestit. Aga see ilmselt muutub niipea, kui nad päris kooli lähevad. Ja ma olen juba tükimat aega mõelnud, et kas ongi üldse mõtet neis seda eestlust kasvatada, kui nende vanemad teavad kindlalt, et neil ei ole plaanis tagasi tulla. Küsin endalt neile Lottet saates, et mida põrgut, misjaoks peaks tänapäeva maailmas tekitama väliseestluse probleemi, milleks süstida lastesse teadmist, et nad on teistsugused, veidrikud, puudulikud (ses mõttes, et neil on midagi puudu, Eesti on puudu). Miks ei võiks neist saada korralikud siledad belglased?”
Liina arvab, et kui “nende laste vanemad valisid kauguse, siis mina tädina pean kohanduma sellesse maailma, mille laste vanemad on loonud”. Kord sai ta ühelt vanemalt sugulaselt sugeda, “et tuleb ikka helistada ja sekkuda ja püüda kaugete lastega tegeleda. Vanem sugulane arvas, et ma olen reetur ja halb tädi.”
Ei, Liina, sina oled ikka maailma kõige parem tädi! Eestist on alati mindud, muututud brasiillasteks, venelasteks või soomlasteks, aga alati on keegi siia jäänud, kirunud seda elu, aga ikka vastu pidanud. Sest tegelikult ongi ju kogu aeg paremaks läinud. Head uut aastat!Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
