Tiina Jõgeda: Nime vaev
Arstide kutseliidus on kord majas: teatud aastate järel peab tohter astuma komisjoni ette ning tõestama, et ta käib kaasas viimaste teadus-uudistega oma erialalt ega ole stagneerunud.
Advokatuur, kuivõrd selle ametiga kaasneb suur raha, hoiab oma liikmetel kiivalt silma peal, et keegi sigatsemisega liidu heale nimele häbi ei teeks. Nendesse kutseliitudesse kuulumine on kvaliteedimärk ning annab mulle kui tarbijale kindlustunde (kuni mul ei teki kahtlusi ringkaitses).
Kes garanteerib aga psühholoogi või näiteks ka ajakirjaniku usaldusväärsuse? Viimastel nädalatel on meedias arutletud selle üle, milline haridus annab õiguse psühholoogi tiitlile ja mida selle nimetusega peale tohib hakata.
Termin “psühholoog” on sama laialivalguv kui “õpetaja” või “ajakirjanik”. Ja vastavad erialaliidud ei aita võhikul selgust saada ka.
Oleme Ajakirjanike Liidus pikki aastaid püüdnud sõnastada ajakirjaniku statuuti, kuid tegelikkuses on mingisugustegi piiride seadmine keeruline. Kuidas sa seletad toidupoe sooduspakkumiste kataloogi koostajale, et see ei ole ajakirjanduslik väljaanne, kus ta töötab? Või kui inimene pole kümme aastat ridagi kirjutanud, kas ta on siis ikka veel ajakirjanik? Või on ajakirjanik see, kes maksab liidu liikmemaksu? Või ainult see, kes on väljunud Tartu ülikoolist Marju Lauristini käe alt? Asi läheb absurdseks.
Psühholoogi tiitliga on olukord pisut parem. Õiguse seda austavat nime kanda annab mõne kõrgkooli lõputunnistus. Aga edasi? Võib sõbrannasid ära kuulata – palun. Õpetamise-koolitamisega pole ka probleemi. Teadusesse minek oleks loogiline jätk.
Aga kas ma saan oma keskeakriisiga maailmakuulsate psühholoogide Endel Tulvingu või Jüri Alliku juurde teraapiasse pöörduda? Ei saa, sest nad on küll psühholoogid, kuid mitte psühhoterapeudid.
Meie inimesed paraku ei teagi, mis vahe on näiteks käitumis-kognitiivsel psühhoteraapial (mida tunnustab Eesti Psühholoogide Liit) ja aurakorrektsioonil või tšakrate tasakaalustamisel või eluvibratsioonide tõstmisel. Võib-olla ma saaksin oma depressioonist ja õnnetust armastusest paremini üle hoopis rännakumeetodil või töötades egregoridega või läheks hoopis oma väelooma otsima?
Samal ajal, kui Eestis valitseb karjuv puudus pädevatest psühhoterapeutidest, sulges Tartu ülikool sel aastal kliinilise psühholoogia rakendusmagistri programmi. Ärgu siis lugupeetud professorid süüdistagu “soolapuhujaid”, sest nõudmine hingeabi järele on olemas.
