Tiina Jõgeda: No mis elu see on
Istusime neljakesi kohvikus, näksisime marjakooki ja luristasime jasmiiniteed peale. Akna taga liikus vananaistesuvepäev trammide mürinal õhtusse. “Maailmalõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik,” kostis nurgast Vennaskonnalt.
“Ma tean, mis see elu on,” lausus Margit.
Margit peaks tõesti teadma, sest ta töötab juba mõnda aastat tervishoiuasutuses, kus surm igapäevase kaaslasena läheb väga lähedalt mööda – heal juhul. Paljudel juhtudel aga ei lähe mööda. Tegelikult ei lähe surm ju (päeva lõpuks, öeldakse moodsamalt) kellestki mööda. Kuna elu läheb mööda nii, et ei jõua arugi saada, mis ta endast õieti kujutab, on hea, kui keegi vastust teab.
“See siin,” avaldas Margit koogilusikat limpsides, “ongi elu – siin ja praegu.”
Nojah, seda me õppisime psühholoogiakoolis ja seda jutlustavad peaaegu kõik eneseabiõpikud: ela siin ja praegu. Kui heietad liiga palju lapsepõlvemälestusi, elad minevikus, kui andud unistustele ja plaanidele, elad tulevikus ja nii polegi sind su oma elus kohal. “Kui oled praegusel hetkel õnnetu, siis seepärast, et võrdled seda meeldiva minevikumälestuse või lootusrikka väljavaatega tulevikku,” kirjutab Colin P. Sisson raamatus “Sisemine ärkamine”. Kohalolekul on tähtis koht kõigis peamistes esoteerilistes traditsioonides. Seda nimetakse mitmeti: enesevaatlus, meditatsioon, jälgimine, tunnistamine, mõtestamine, ärkvelolek, teadvustamine, tähelepanelikkus, laienenud teadlikkus.
Elamist igaveses olevikus, eneseleidmise inspiratsiooni, õpetatakse arvukatel enesetäiustamiskursustel. Kuula oma keha, kuula, mida su vestluskaaslane sulle just praegu ütles, jälgi hingamist, ela päev korraga, jälgi autoroolis maanteed, mitte ära uita oma mõtetega mujal, nii et pärast ei suuda meenutadagi, mis teed pidi sa üldse koju sõitsid. Kui teadvustad iga hetke, õpid neid ka väärtustama ja nautima.
Marjakook ja roheline tee olid seda eluhetke väärt küll, väärtuslikum veel on aga seltskond, kelle saatel läbi elu kulged. Ehk, nagu eespool nimetatud raamatu autor tõdeb: tee, mida mööda sa kõnnid, pole nii tähtis kui see viis, kuidas sa seda teed.
...Sattusin hiljuti kauge perekonnatuttava matustele. Koos riigi poolt määratud matjaga oli meid kirstu ümber üheksa inimest: paar naabrinaist, paar koolivenda, kes olid surmakuulutust ajalehesabas tähele pannud. Sugulasi ei ühtki, sest seitsmekümneaastane vanamees oli nendega aastakümneid tülis olnud. Tema naine oli maailmalõpu-kohvikusse läinud paar aastat varem ja lapsi neil polnud ja nii pidigi riik selle mehe teele saatma. Matuseraha oli tal kindlasti, aga lähedasi polnud.
Kadunuke nägi oma ea kohta üllatavalt hea välja. Tõtt-öelda ma ei mäletanudki, mis nägu ta päriselt oli. Ka ülejäänud kaheksa matuselist põrnitsesid sarka, kuni üks naabrinaistest poetas, et see vist pole õige kadunuke. Okei, soostus tagaruumidest tekkinud seksikas noormees laibavahetusega. Pintsakuhõlmade lehvides ruleeris ta korduvkasutusega tammekirstu leinasaalist välja ning palus meilt paarkümmend minutit kannatlikkust. Juhtub ikka, vabandas matusekorraldaja ja tänas kohaletulnuid ligimesearmastuse eest. “Pole harvad need korrad, kus ainsad kirstu ääres seisjad oleme meie hauakaevajaga kahekesi,” nentis matja. Ja selle tuvastamisega on ka nii nagu on, kord tundsid sugulased oma unustatud hõimlase ära tänu sellele, et kellelgi meenus, et see olnud ühe jalaga.
Meie, kaheksa võõrast, püüdsime piinlikku ooteaega täita ühise jututeemaga – lahkunut meenutades. Aga mälestusi polnud õieti kellelgi, see mees oli meie elus juhuslik mööduja. Ta oli käinud, päevinäinud portfell näpus ja paksud prillid ninal, iga päev oma üpris tähtsal tööpostil, roosid tema aias olid hooldatud nii, et ümbruskonna prouad häbenesid oma mannetut aiakunsti, aga ta ise, inimesena... vat tema naine, olgu muld talle kerge, oli küll üks kena ja armas olend...
Üksnes kohalolekust ei piisa. Loeb see, kuidas ja kellega sa siin oled.
