Tiina Jõgeda: Palgalõks ja armastus
“Ma tuleks otsekohe koju, kui saaksin Eestis inimväärset palka.” Nii ütles üks Luksemburgis töötav euroametnik, kelle palganumbrit on parem mitte nimetada, sest see teadmine ajaks meid siin kadedusest roheliseks. Miks paljud inimesed on rahulolematud hoolimata sellest, et nende pangakonto ajab üle ääre ja karjääriredeli tipp on käeulatuses? Raamatu “Kuidas mõõta oma elu?” autor Clayton M. Christensen ütleb, et põhjus on hügieenifaktoris. Christensen (keda ajakiri Forbes on nimetanud poolsajandi mõjukaimaks äriteoreetikuks) hakkas palganumbrite tegeliku tähenduse üle mõtisklema kooli kokkutulekul.
Tegemist oli maineka Harward Business Schooliga, mille lõpetajatele pakutakse töökohti tippfirmades vastutusrikastel ja kõrgepalgalistel ametikohtadel, sest sealsed tudengid on särava mõistusega, süsteemsed, pühendunud, karjäärile orienteeritud nii tööalases kui isiklikus plaanis. Viis aastat pärast lõpetamist olid kokkutulekul küll kõik rõõmsalt kohal, aga kümnendale aastapäevapeole saabusid juba vähesed ning edaspidi muutusid read üha hõredamaks. “Mulle jäi mulje, et neil oli piinlik sõpradele seletada, milline kontrast valitses nende isikliku ja tööalase elu trajektooride vahel,” tõdes raamatu autor, kui oli kamraadide elukäikusid uurinud. Üks kursusekaaslastest, kes töötas Enronis, oli seoses firma pankrotiga ka vangi sattunud. Vaatamata erialastele saavutustele olid paljud neist õnnetud ning ametialase edu fassaadi taga ei nautinud nad seda tööd, mille nad ise endale valinud olid.
Miks nad liikusid oma hoolega läbimõeldud-unistatud eluteel, hambad ristis ja võltsnaeratus huulil? Vastus: see, mis tundub kõige olulisem, ei pruugi kaugeltki olla see, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb.
Palganumber on kõigest hügieenifaktor, ütleb Christensen. Töökohta valides peavad mõned asjad olema enesestmõistavad nagu hambapesu: palga konkurentsivõimelisus, töökeskkonna turvalisus, ettevõtte strateegia, töötaja staatus meeskonnas, aga need veel ei taga õndsaks saamist. Ja kui töötuju läinud, siis preemiad ja lisatasu seda tagasi ei too. Parimal juhul võib raha poole püüdlemine tööst tekkivat frustratsiooni peita.
Mis motiveerib peale raha? Osa arste näiteks valib vabatahtlikult töö katastroofipiirkondades, selle asemel et Nip/Tucki eeskujul iluoperatsioonidega suurt raha teha, endiselt leidub mehi, kes tahavad saada tuletõrjujaks, kuigi teenivad kordades vähem kui nende pankuritest koolivennad, ning imekombel on meie haiglates tööl õed ja sanitarid, kuigi Soomes hotelle koristades saaks raha rohkem.
Lisaks hügieenifaktorile peavad karjääris paigas olema tegelikud motivaatorid: tunnustus, väljakutsed, vastutuse tundmine ja isikliku arengu võimalus – alles nende tulemusena tekib armastus töö vastu. Harward Business Schooli vilistlasted küll leidsid kõrgepalgalised töökohad, kuid motivatsiooniga olid lood kehvad. Palganumber osutus lõksuks.
Motivatsioon tuleb inimese seest, seda töölepinguga tagada ei saa, aga pimestav number palgalehel ei jäta võimalust mõelda sellele, mida tegelikult teha meeldiks. Motivatsioon pole kauge valgus tunneli lõpus, vaid igapäevaste valikute tulemus. Rahulolevamad on need, kes naudivad protsessi, ehk teisisõnu: hakates midagi tegema, ei saa ette näha kõiki võimalusi. Oluline on liikuda ja proovida erinevaid tegevusi, kuni saab selgeks, kus punktis hakkavad teie anded, huvid ja prioriteedid end ära tasuma. Kui leiad töö, mida armastad, ei pea ühtegi päeva tööd tegema, ütleb vanasõna.
