Tiina Jõgeda: Pimeda juhuse talutamine
Hiljuti sai üks briti advokaat tuhat naela trahvi privaatsusseaduse rikkumise eest: nimelt avaldas ta Twitteris “ainult ühele oma väga usaldusväärsele sõbrale”, et kriminaalromaani “The Cuckoo’s Calling” autor Robert Galbraith on tegelikult varjunime taha peitunud C. K. Rowling. Sama päeva õhtuks oli seni üsna silmatorkamatult raamatulettidel vedelenud krimka läbimüük lakke tõusnud, aga Harry Potteri “ema” maruvihane: tema oleks tahtnud jääda n-ö lihtsalt kirjanikuks, ilma “haipimise ja ootusteta” (on mõnel alles mured). Kinnitust sai aga tõik, et tänapäeval ostetakse-loetakse mitte niivõrd meisterlikku kirjandusteost, kuivõrd just autori kuulsust.
Seda teades traalivad kirjastajad netiavarustes uusi jutuvestjaid, kellele tasuks teha ettepanek järjejuttude avaldamiseks (näiteks “Halli varjunditele”, “Näljamängudele” ja “Videviku saagale” on kohe-kohe lisandumas uusi menukeid, nagu 21aastase Samantha Shannoni “Bone Season” jt) ning kelle nimi müüks meedias nagu nõiaväel.
Samal ajal loovad tuhanded kirjanikud väga häid raamatuid, mis leiavad äramärkimist vaid perekonnaringis. Ja tuhanded väga head näitlejad teenivad etenduse lõppedes vaid aplausi, kuid mitte miljoneid dollareid nagu Brad Pitt või Bruce Willis.
Miks ühed jõuavad parnassile, teised mitte? Mis ime läbi pääses Brad Pitt välja kanakostüümist, milles ta Burger Kingi kliente meelitas, või baarmen Willis väikestes telekanalites jooksnud reklaamiklippidest?
Vastus kõlab: see ongi ime, pime juhus, millel pole kuigi palju pistmist ei andekuse ega töökusega. Andekad ja töökad peavad olema niikuinii kõik, kes kuhugi püüdlevad.
Eesti keeles ilmus hiljuti raamat “Joodiku jalutuskäik”, mille autor, Ameerika füüsik ja literaat Leonard Mlodinow kirjutab, kuidas juhuslikkus meie elu valitseb. Raamatu pealkiri on kohaldatud matemaatilise termini järgi, mis kirjeldab juhuslikku, ettearvamatute sammudega (ja tagajärgedega) liikumist, millist füüsikas (aga ka keemias, geneetikas ja sotsiaalvõrgustikes) tuntakse Browni liikumise all. Selline tuigerdamine sobib raamatu autori arvates iseloomustama kogu meie elukäiku: ühest koolist teise, ühest abielusadamast järgmisse randa, karjääriredelil siia-sinna, ühed aktsiad tõusevad, teised kukuvad ootamatult. Inimene küll planeerib ja mõtleb, aga juhus juhib.
Raamatu – samuti lauljate, näitlejate, aga ka teadlaste ja teadusuudiste (pensionifondidest ma parem ei räägi) – edukus ei sõltu mitte niivõrd andekusest, vaid lihtsalt vedamisest. Sa kas satud meedia õnnerattasse või mitte. Edu või ebaedu põhjus pole mitte suur tarkus või suur rumalus, vaid “soodsad asjaolud”, nagu ütleb majandusteadlane Armen Alchian, keda peetakse 20. sajandi suurimaks hinnakujundusmehhanismide teoreetikuks.
Psühholoogid on teinud arvukalt katseid, mis näitavad, et tarbija ei eelista mitte kvaliteetsemat kaupa, vaid seda, mille kohta talle öeldakse, et see on parem. Peab ära vaatama filmi, millest kõik räägivad. Peab minema restorani, kuhu saab kohti ainult ette helistades (ja mina närisin end läbi “Halli varjunditest”, sest sõbranna soovitas).
Inimene ei käitu nagu SEB sügisjooksul trügiv pühapäevasportlane mitte selle pärast, et oleks kaotanud iseseisva mõtlemise võime, vaid sellepärast, et ta ise ei oska valida. Ta ei tunneta maitseerinevust. Asjad ja olukorrad on nii sarnased, et tegelikult polegi midagi valida.
Kuna aga valikuvabadus on tihedalt seotud rahulolutundega, peame endale looma kasvõi illusiooni valikutest. Tehti katse: oojaa, see 90dollariline vein on ikka kõvasti parem kui teisest pudelist serveeritud 10dollariline vein, kinnitasid mekkijad... Ainult et mõlemas pudelis oli seesama vein. Enamgi veel – arvutiuuringud näitasid, et naudingule reageeriv ajupiirkond aktiveerus just siis, kui katsealune teadis, et ta joob kallist veini. Seda naudingut on luksuskaupade müüjad valmis meile lahkesti pakkuma. Kui kord illusioon loodud, teeb inimene kõik, et sellele kinnitusi leida. Olgu siis teadusuudistest või kohmakast hääletusprotsessist valimiskastide juures.
