Tunnustatud lastepsühholoog Elizabeth Spelke on aastaid uurinud väikelapsi, selliseid, kes ei oska veel kõnelda ega kõndida. Ajakirja Scientific American värskes numbris räägitakse tema pika aja jooksul kogutud tähelepanekutest beebide käitumise kohta. Ta on mõõtnud imikute kognitiivseid võimeid, tähelepanu- ja eristamisvõimet, leides näiteks, et kolmekuused eelistavad kollast ja punast värvi sinisele ja rohelisele. Tittede tähelepanu püsib kauem objektil, mis on uudne, seega üllatav. Kui te näitate väikelapsele jänkut, vahib ta seda huviga. Sajas kord sama mänguasja näha jätab ta juba üsna ükskõikseks. Kui ta aga saja esimesel korral avastab, et sel jänkul on kahe kõrva asemel küljes neli kõrva, on tähelepanu taas laes. “Kui me sünnime siia ilma puhta lehena, ilma ühegi teadmiseta asjade omadustest, siis kuidas me mõni aasta hiljem selle kõik omandanud oleme?” küsib Spelke. Aastal 2000 pälvis ta Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu töö eest, kus leiti, et inimolend sünnib teatud kognititiivsete võimetega, mis laseb meil ümbritsevast tasapisi õppust võtta. Ent kas tähelepanu ja mälu kasutavad tüdrukbeebid teisiti kui poissbeebid?

2005. aastal puhkes Harvardi ülikoolis skandaal: ülikooli president Lawrence Summers julges väita, et teatud erialadel — matemaatika ja inseneriteaduste osakonnas — on nais- ja meestudengite osakaalu ebavõrdsus tingitud bioloogilistest erinevustest. Heldus, mis siis lahti läks! Vaese Summersi üks peamisi oponente oli Spelke, kes teatas, et hoolimata aastatepikkusest uurimisest ei ole ta saanud ühtegi soolist erinevust uurida — väikelastel lihtsalt pole neid! Vanuses, mil kultuur ja kombestik pole saanud last veel vormida, mõõtmistulemustes erinevusi peaaegu pole, kõik erinevused tulenevad kasvatusest, kinnitas ta.

Võib-olla imikueas see nii ongi. Lasteaias aga ilmneb mees- ja naissoost sõbrakeste käitumises selge soospetsiifika. Ma ei räägi tüütutest stereotüüpidest mänguautode ja nukkude eelistamisel, vaid tunnetusest — strateegiatest, kuidas poisid-tüdrukud kasutavad oma mälu, tähelepanu, keelt ja mõtlemist, suhtlemisest.

…Kuidas reageerib poiss, kui liivakastisõber teatab, et tema isal on suur auto? Minu isal on suurem, kinnitab ta. Kolmas poiss teatab, et tema isal on veel suurem ja neljandal veel eriti palju suurem! Tüdrukute analoogne infovahetus kulgeks hoopis teisiti. “Minu isal on kaaa suur auto,” sädistaksid nad üksteise võidu. (Oleks pedagoogiline viga selle kelkimise eest last valetamises süüdistada, sest selles vestluses ei otsita tõde, vaid luuakse suhteid.) Poiste strateegia on ületrumpamine, hierarhia paika panemine, konkurents, tüdrukutel aga sobitumine, ühise tasandi leidmine, suhete loomine.

Täiskasvanueas, paarisuhtes avaldub sama konkurentsi-muster umbes sellise dialoogina: “Kallis, sa ei kujuta ette, kui kohutav, mul jooksis täna hommikujooksu tehes karu üle tee!”

“See pole veel midagi, mul oleks üks bemm täna äärepealt külje maha sõitnud,” vastaks mees. Naiskuulaja reaktsioon oleks täis ohkeid, imestust, kaastunnet ja lohutust.

Siinkohal jääb loota, et sõbrakestele on lasteaias räägitud, et solvumiseks või näägutamiseks “vale reageerimise pärast” pole põhjust — mehed ja naised lihtsalt tunnetavad maailma erinevalt.

…Harvardi president Summers teatas pärast vaidluses Spelkele alla jäämist, et ülikool kavatseb kümne aastaga kulutada 50 miljonit dollarit naiste ja teiste vähemuste värbamiseks täppisteadusi õppima.