Tiina Jõgeda: Probleem Marioni suremisega
Näitasime piletid Lady Gaga kontserdile ette, läbisime värava ja siis korraga... “Palun, siin on teile randmepaelad Monster Pit’i!” Oomaigaad-oomaigaad, kiljusid Äli ja Mari-Brit, kelle saatjana ma lauluväljakule sattusingi. Sisenesime siis hingevärinal fännisektorisse, tõotatud maale, kus liikus ringi kümneid koletiste balli kuningannasid, kõigil õllepurgid rullideks pähe keeratud, lõhkised võrksukad klobakates platvormsaabastes, ise ootusärevusest lõhkemas. Mina võtsin istet vabal murulapil, tüdrukud aga hakkasid oma uskumatu vedamise tõestuseks postitama fotosid endast lava ees, Facebooki foto allkirjaks õnne valem: OMG! Ülimegahüpersuper!
Eh. Esimest korda nägin fännamist lähedalt siis, kui mu oma kodus tütre toa helesiniste pilvekestega ja lehvivalakaliste hobustega tapeet ühel päeval kattus Michael Jacksoni iluoperatsioonidest puretud näo piltidega ning Mann liikus kodu ja kooli vahet vaid moonwalk’i sammul… Lühidalt – me jäime ellu.
Fännamine kui armuhulluse alaliik kuulub vaevaliselt ravitavate psühhootiliste seisundite hulka. Õigupoolest vajavad ravi ju ainult lapsevanemad ning retseptiks on kannatlikkus. On lootust, et kui staarikummardamine põetakse läbi varases teismeeas, areneb isiksus sellest etapist väljudes normaalse täiskasvanulikkuse poole. Aga iidoli nimel elamise arengufaas on vaja läbi elada. Selle mustvalge ja kirgliku epohhi juurde kuulub ka kollektiivne ühtekuuluvustunne. Kui minuga koos heidab mu iidoli jalge ette veel sada miljonit fänni, siis järelikult ma tunnen õigeid tundeid ning ajan õiget asja! Seda teada on oluline.
Paar nädalat tagasi murdusid leinas tuhanded Marion Pärna fännid. Näitlejanna Kadri Adamsoni veenev hukkumine ketšupilombis tõi kaasa tormi “Kättemaksukontori” fännilehekülgedel. Kuidas elada edasi, nuuksusid lapsed teleka ees. Ka meie Ekspressi toimetuses olime valmis R.I.P-kuulutust avaldama… Nii stsenarist Mihkel Ulman kui ka lavastaja Ain Prosa pidid meedias kohutava mõrvatöö asjus aru andma. “See, et Marioni surm tekitas nii palju kära ja südamevalu paljudele lastele, oli mulle üllatus. See ei ole ju üldse lastesaade,” imestas Ulman.
Augustis toimunud “Kättemaksukontori” fännipäev Tallinna Kaubamajas peatati juba tund aega pärast selle algust, sest vigastusteoht trügivate laste kontrollimatus parves muutus vägagi tõenäoliseks. Seriaalidetektiivide Marioni, Frida ja Häidi nägudelt peegeldus hullunud tiinekate massis teed murdes teesklematu õudus.
“Kättemaksukontor” on osutunud millekski enamaks kui lihtsalt seebikas, sellest on saanud Eesti teismeliste subkultuuri osa. Ootan huviga meediasemiootikute analüüse, lastepsühholoog aga ütleks nähtuse kohta, et tore on, laske neil fännata. Arengupsühholoogia suurkuju Erik Erikson kirjutas, et sotsiaalse küpsemise vaevalisel teel on teismeea arenguülesandeks oma identiteedi tundmaõppimine. Ei maksa halvustada ega naeruvääristada. Kasu pole ka vanaemade muretsemisest, et süüdi on korralike toredate lastesaadete puudus. Kahjuks ei saa vanaemad valida, keda laps fännab.
Teismeeas on fännamine normaalne. Pigem võiks muretseda siis, kui 10–12aastast ei haara miski nii, et selle nimel veidike aru kaotada. Liiga sageli esineb noortel hoopis tegevusetust ja inertsust. Võib-olla juhtus nii, et esimesel korral häbistati teda või selgitas püüdlik lapsevanem, kui mõttetu tegelase peale laps oma esimesi armuhuikeid kulutab. Ta ei proovi enam kunagi uuesti, sest armastamine näikse olevat liiga keeruline tegevus.
Lapse emotsionaalsus areneb oma loomulikku rada pidi – tuletage kas või meelde mõnda neist needistatud jobudest, kelle nimel te ise kord olite valmis pea ahju torkama.
