Tiina Jõgeda: Roosat või valget jäätist, šokolaadi või rosinatega?
Sain kirja “Miks tänapäeva vanemad ei oska lapsi kasvatada – kui ometi infot on rohkem kui kunagi varem,” imestab lasteaias töötav lugeja. “Kuulen iga päev juttu, et “minu laps ei söö seda ja teist ja kolmandat, hommikul ei tee ta seda ja teist ja kolmandat, punaseid sokke ta ei pane jalga ja siniseid kummikuid ka mitte, on ju, tibukene, kas sa tahad nüüd roosat jäätist või valget jäätist, kas šokolaadi või rosinatega? Lapsi ei peaks sundima otsustama asju, mille üle neil puudub oskus ja kogemus, ei pea küsima, kas panna kummikud või kingad või saapad – kui on märg, siis kummikud ja kogu moos – ja kui on söögiaeg, siis pole vaja anda valida, et kas supp, magustoit või puder või praad... hulluks aetakse lapsed vabadusega!”
Pole veel selge, kes keda hulluks ajab – kas lapsed vanemaid või vastupidi. Või ajavad hulluks hoopis õpetused, mis soovitavad lastesse suhtuda kui kallitesse tulnukatesse teiselt planeedilt – sügava austusega. Ameerika sensitiivi Nancy Ann Tappe’i 1980. aastatel leiutatud indigolaste-teooria läks üllatavalt kiiresti massidesse. Iseenesest ongi see lapsesõbralik õpetus: laps sünnib teadmisega, kes ta on, ning vanema kohustus on teda tõsiselt võtta, rõõmustada temas peituvate eriliste omaduste üle ja õppida teda tarkuse ja armastusega suunama. Igasugune drillimine, painutamine vanema raudse tahte alla, vitsahirmust rääkimata, on pedagoogika üleeilne päev.
Kas laps oskab tänulik olla, et sündis totaalse isikuvabaduse ajastusse? Kaugel sellest! Nagu laps muiste keeldub ta õhtul magama minemast, mänguasju kokku korjamast, potti pissimast, niheleb kassasabas ja sikutab emmet varrukast, kui see paariks minutiks sõbrannaga rääkima jääb.
Aga katsu sa talle esivanemate kombel käratada “suu kinni, mudilane!” või “keera nägu seina poole ja maga!”. Mõeldamatu!
Soome meedikute Raisa Cacciatore, Erja Korteniemi-Poikela ja Maarit Huovineni kirjutatud “Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut” pakub mõningaid lastega toimetuleku retsepte.
Kõik algab kodust, kuhu kallis külaline sünnitusmajast tuuakse. “Hea kodu on oma väärtust tunnetav, hästi funktsioneeriv, mõistev ja positiivne. See on lapse esimene pelgupaik. Kodus toimetab üks meeskond, kus õpitakse ühiselt vastutama, empaatiat ja vastastikust usaldust. Kodu peab olema turvaline, piisavalt puhas, õiglane ja mõnus. Kõiki pereliikmeid aktsepteeritakse sellisena, nagu nad on, ebaõiglust ja anarhiat ei sallita. Kodus valitseb võrdõiguslikkus.”
Need ilusad postulaadid võiks kuldraamis esikuseinale riputada. Kuni maimuke neid ise lugeda ei oska, tuleb lapsevanemal ennast arendada, et olla veidigi oma vaba hingega järeltulijale võrdväärne partner.
Soomlaste raamat toob välja neli “halva” lapsevanema tüüpi. Hoolimatu vanem tegeleb kõige muu kui lastega. Laps ei tohi segada, ta peab olema kuulekas ja abivalmis. Autoritaarne vanem valab lapsele kaela igasugu õpetusi, tegutsedes pigem kohusetundest kui koosolemise rõõmust. Ta loeb õhtujuttu, sest see on arendav, õpetab last kõike võimalikult hästi tegema, kuid tema isikupära ei arvesta. Pealetükkiv vanem elab end lapse kaudu välja, otsides temast lohutust. Lapsel jääb puudu privaatsusest ja iseseisvusest. Mittesekkuv vanem on vabameelne ja muretu. Tülitsedes solvub kergesti. Selline vanem pole veel täiskasvanuks saanud, laps ei saa talle toetuda.
Ja nüüd ideaalne lapsevanem. Ta on autoriteetne: laps võib talle kõige keerulisematest asjadestki rääkida, teades, et teda võetakse tõsiselt. Ta on suurepärane liidritüüp, kes tunnetab õhkkonda ja sekkub, kui on tarvis arusaamatusi lahendada. Ta kükitab lapse juurde maha, vaatab silma, kuulab ja kiidab. Ta hoiab lõputud õpetussõnad endale. Ta ei kalla last üle oma muredega, selleks on tal sõber või terapeut. Ta on stabiilne ja järjekindel. Ta seab selgesõnalised piirangud ning teeb lapsele selgeks, et kuigi karistamine on out, eksisteerib tegudel siiski “õigustatud tagajärg”. Mõiste sisu ei muutu.
