Neuroteadlane Richard Davidson on psühholoogiamaailma Ženja Fokin ja Anu Saagim. Ta räägib oma hiljuti ilmunud raamatus “The Emotional Life Of Your Brain” (“Sinu aju emotsionaalne elu”), kuidas kordumatud isikupärased mustrid mõjutavad meie tundeid, mõtteid, käitumist – ja kuidas neid mustreid ajus muuta saab.

Oletame, et sul on hommikul väiksemat sorti tüli elukaaslasega. Kas unustad selle mõne minutiga või varjutab see tervet päeva? Kas sa usud, et järgimine nädal tuleb parem kui eelmine? Kas sa restoranis istud oma vestluspartneri kõrvale, et mitte talle kogu aeg silma vaadata? Kas sulle piisab ühest pilguheidust päikseloojangule või mõnuled romantilise nähtuse käes viimse valguskiireni? Kas klaas on pooltäis või pooltühi?

Vastustest neile (ja paljudele teistele) küsimustele moodustub inimese emotsionaalne stiil. Sellest stiilist sõltub nii vaimne kui füüsiline tervis, edu töös ja isiklikus elus.

Davidson on psühholoogia ja psühhiaatria professor Wisconsin-Madisoni ülikoolis. 2006. aastal valis ajakiri Time ta maailma saja mõjukaima inimese hulka. Kuigi ta on pälvinud oma eriala kõrgeimaid autasusid, peavad paljud kolleegid teda omamoodi reeturiks. Kord, kui ta kutsus dalai-laama esinema neuroteadlaste aastakongressile, kirjutasid viissada teadlast protestikirja.

Davidson asus tunnustatud neuroteadlasena uurima valdkonda, millest tavaliselt räägivad pikkade undrukutega tädid lõkke ääres: vaimu ja hinge, õnne- ja rahulolutunnet. oma hea sõbra dalai-laamaga on ta tunde arutlenud, mida meditatsioon inimese ajuga teeb. Ta uuris mediteerivaid buda munkasid magnetresonantstomograafiaga: ajupildid näitasid olulisi muutusi võrreldes n-ö tavalise seisundiga.

Vaimsed praktikad kujutavad endast emotsioonide plastilist kirurgiat: tulemus saab igatahes kaunim ja sõpradele vastuvõetavam. Aju on väga plastiline organ, seda saab õpetada paremini reageerima, saab treenida õnnelik olema. Käitumise ja vaimsete praktikate kaudu aju muutmine on efektiivsem kui näiteks muutused ravimite abil, räägib teadlane.

Ta töötas välja kuus tundedimensiooni, mille kaudu me maailma kogeme ja sellest tulenevalt käitume. Suhted maailmaga sõltuvad sellest, kui paindlik sa oled, kui positiivse või negatiivse filtriga maailma näed, kuivõrd arenenud on su tähelepanu ja sotsiaalne tundlikkus, keskendumisvõime, eneseteadlikkus. Näiteks paindlikkus: see tähendab, kui kiiresti inimene toibub suurematest või väiksematest saatuselöökidest. Paindlikumaks muutumine aitab parandada ka suhtumist teistesse. Alati polegi hea toibuda liiga kiiresti, ütleb Robertson. Siis ei pruugi õppida oma vigadest. Inimesed ei analüüsi enda sees toimuvat ning see on paljude hädade allikas. Näiteks vihastab sind ootamatu kõne telefonimüüjalt või suunatuleta reavahetaja liikluses. Mis siis õigupoolest ärritustunde tekitab? Hoolimatus, lugupidamatus? Polegi nagu selget vastust...

Eneseanalüüsi eesmärk peaks olema reageerimismudelite endale kasulikumaks muutmine ja kurnavatest mustritest (näiteks madal enesehinnang, liigne enesekindlus, negatiivsete emotsioonide alalhoidmine, armukadedus ja kadedus, kaasaelamisvõime puudumine, halvustamine, kiuslikkus, julmus) vabanemine. Need on need vanad dressipüksid, mille stiilinõustajad Ženja ja Anu teil naerdes jalast kisuksid.

Oma sisemuses toimuvate tundevirvenduste (“veri tõusis pähe selle rullnoka pärast”) ära tundmine on esimene samm hea enesetunde poole. Mürgiste emotsioonide tähele panemine ja ümberkujundamine nõrgendab nende mõjujõudu.

Davidsoni uuritud õnnelikel munkadel oli ligemale 10 000 tundi mediteerimispraktikat. Kas kiirem trenn ka tulemusi annab? Selgus, et juba kaks nädalat pool tundi päevas mediteerimist muudab ajupilti.