Tiina Jõgeda: Sule silmad ja lase end lõdvaks
Helistas vana tuttav ja küsis, kas Eestis tehakse soovijatele hüpnoosi. Hädasti oleks tarvis mõnest lisakilost vabaneda, suitsetamine maha jätta, lahti saada esinemisärevusest ning unetusest. Hüpnoosi abil olla kõige lihtsam oma elukvaliteeti parandada. Jaa, meil peaks hüpnoterapeute jätkuma, lausa terve kool on hüpnoosi-psühholoogia õppimiseks, vastasin.
Ma ei teagi, kas nimetada hüpnoosi ravimeetodiks või ajutegevuse uurimise vahendiks. Hüpnoosi olemus pole päris selge – aga see toimib. Ja mitte ainult lihtsameelsete ullikeste peal.
Kuigi hüpnoos on tänapäeval oma populaarsusest palju kaotanud, pole salapära ning legendid kuhugi kadunud. 21. sajandi inimene usub ikka, et maagiliste võimetega silmamoondaja suudab sind panna teistele naeruks kuke moodi kirema või enese teadmata kedagi maha lööma või saladusi üles tunnistama. Paremal juhul aga saab lasta end hüpnotisööril ümber programmeerida täiuslikumaks inimeseks.
Ka minu vana sõber Freud uskus noore arstina hüpnoosi imettegevatesse omadustesse. Väidetavalt loobus Freud hüpnotiseerimisest psühhoanalüüsi kasuks ainult seetõttu, et tal endal oli liiga halb diktsioon selleks, et patsiente oma jutuga transsi viia.
Hüpnoosiseansid kolisidki tsirkusetelkidesse. Kuigi fakt on see, et teadvust pelgalt sõnaga mõjutades on sajandite jooksul suudetud valutult hambaid välja tõmmata ja kasvajaid opereerida, daamide närvihädade leevendamisest rääkimata. Kui sõna sisendusjõud ning arsti-patsiendi vaheline sügav vaimne side annavad nii häid ravitulemusi, siis miks seda meetodit ametlikult ei tunnustata?
Teadus ei oska päriselt seletada, kuidas toimib transisolek, mis on alateadvus ja kuidas suhtlevad omavahel teadvus ning alateadvus.
Alles Ameerika psühhiaater Milton Erickson julges möödunud sajandi viiekümnendatel välja öelda, et tema kogemused patsientidega näitavad, et alateadvus on võimsam ravim, kui arvata oskame. Seda väitis ta oma kogemuse põhjal, sest oli autosugestiooniga end surmasuust päästnud ning vana mehena ratastoolis kroonilist valu leevendanud.
Hilisteismelisena haigestus Erickson lastehalvatusse ning pikka aega sai ta liigutada ainult silmi. Just sellal õppis ta oma seitset õde-venda jälgides tundma mitteverbaalse kommunikatsiooni tillukesi väljendusi, mida hiljem oma töös kasutas.
Ericksoni suurim panus hüpnoosi arengusse oli ehk see, et ta eemaldas meetodilt selle voodoo’liku salapära. Hüpnoosiseanss Ericksoni esituses on lihtne ja südamlik, patsiendi soove ja isiksust austav vestlus (seansside salvestisi leiab ka youtube’ist) kahe kõrvuti istuva inimese vahel. Pole tarvis ei metallvardadaid, kätega vehkimist, puurivat altkulmu-pilku!
Võrreldes hüpnoosi isaks peetava Mesmeri aegadega teatakse praegu aju ehitusest nii palju rohkem, et teadvsusseisundite muutumine ei tundu enam saatanast. Tomograafi-uuringud kinnitavad, et aju käitub hüpnoosis tõepoolest teisiti. Hüpnootiline transs saab esineda alfa- ja teetasagedustel ehk võnkesagedusega 4–14 Hz. Argiaskeldusteks vajame aju beetaaktiivsust võnkesagedusel 15–30 Hz. Hüpnoosiseisundis keha on sügavalt lõdvestunud, kuid inimene ei maga, ta on teadvusel, kuuleb ja tajub... ja tegeleb teistlaadi infotöötlusega.
Hüpnoteraapias on sisenduse eesmärk käitumise muutmine, positiivsete ja vajalike omaduste (näiteks eneseusalduse) tugevdamine. Selleks tuleb patsient ümber programmeerida. Hüpnoterapeudid väidavad, et käitumise muutused (näiteks suitsetamise või saiakeste söömise lõpetamine) on saavutatavad ainult sel juhul, kui need toimuvad vabatahtlikult ning patsient usaldab terapeuti.
Kedagi vastu tahtmist ära tinistada ei saa. Tulevikus, julgen ennustada, muutub hüpnoteraapia täiesti tõsiseltvõetavaks psühhoteraapia liigiks.
...Ericksonilt ähvardati mitu korda arstilitsents ära võtta, kui ta patsientide hüpnotiseerimist ei lõpeta. Küsimusele, kuidas tal õnnestus litsents siiski säilitada, vastas Erickson mõistagi, et eks ta hüpnotiseeris Ameerika Meditsiiniassotsiatsiooni liikmeid.
