Selle vana ja psühholoogide hulgas laialt tuntud kommikatsega määratakse inimese tahtekindlust, impulsikontrolli võimet.

Roy Baumeister ja John Tierney kirjeldavad oma raamatus “Tahtejõud” (eesti keeles 2012) ilmekalt, kuidas suhtumine tahtejõusse muutub ajas. Näiteks mu vana sõbra Freudi hiilgav edu oli paljuski tingitud sellest, et viktoriaanlikul ajastul väärtustas keskklass (kust tuli tema põhiline austajaskond) väga kõrgelt tahtejõulisust ja enesekontrolli, Freud aga näitas, kuidas need psühholoogilised kaitsemehhanismid muudavad neurootiliseks ja õnnetuks.

Tahte allakäik algas pärast teist ilmasõda: kuna tehnoloogia tegi kaubad odavamaks, sai majandusele oluliseks tarbijanõudluse suurendamine. Reklaam julgustas ostma nüüd ja kohe ja kõike, mida silm himustab. Turundustöötajate võimsaks abiliseks sai positiivse psühholoogia (naudingud teevad õnnelikuks, söö, palveta ja armasta nii palju kui tahad jne) võidukäik.

Tahte triumf, iseloomukindlus ei olnud enam väärtus, vaid vastupidi – majandusele kahjulik.

Moodi läksid pehmed suhtlemisoskused eesotsas muidugi Dale Carnegie sõprade võitmise, suhete loomise, naeratamise jne õpetustega. Enesevalitsuse asemel ruulis enesearmastus, tahtejõu asemel tahtevabadus.

Ühtäkki selgus, et freudistlikud teraapiameetodid ei tööta enam. Patsientide teadlikkus oli küll kõrgem, vaevalt viskasid nad end sohvale pikali, kui juba saidki aru, mis neil viga on...ainult et tulemuslikule enesevaatlusele ei järgnenud enesemuutusi – sest see nõudnuks tahtejõudu. Beebibuumerite ja hipide ajastu lipukirja “tee seda, mis sulle meeldib” kõrval tundus tahe nii tähtsusetuna, et seda ei mõõdetud ka psühholoogiliste testidega.

Kuni Princetoni sotsiaalpsühholoog Baumeister asus tõestama vastupidist, väites, et inimesed, kellel on rohkem meelekindlust, on enamasti õnnelikumad ja edukamad.

Tuhandete lastega korraldatud kommikatse näitas, et need, kes suutsid kannatada, jõudsid elus hiljem paremini edasi. “Lapsed, kellel oli 4aastasena rohkem tahtejõudu, said paremaid hindeid, olid populaarsemad eakaaslaste ja ka õpetajate hulgas, neil oli väiksem kehamassiindeks ning puuduvad andmed mõnuainete kuritarvitamisest. Järjest rohkem leiab kinnitust, et eneseregulatsioonil on seos suure lahutuste protsendiga, koduvägivallaga jne,” öeldakse “Tahtejõus”.

Selgus, et enesevalitsus on ainus isiksuseomadus (ligi 30 mõõdetust), mis võis ennustada üliõpilase keskmisi hindeid (loe: saavutusi laiemalt) isegi rohkem kui intelligentsus. Hea enesevalitsusega inimesed sõlmivad pikemaajalisi suhteid, neil on rohkem empaatiat, nad on emotsionaalselt stabiilsemad, vähem vastuvõtlikud ärevusele-depressioonile, söömishäiretele jne, nad vihastavad harvemini...ning saavad rikkamaks. Halva enesevalitsusega lapsed aga töötasid hiljem madalapalgalisematel kohtadel ning olid haigemad.

Uuriti ka ahvide enesekontrolli võimet: neile toodi süüa vaid korra päevas, aga see-eest nii palju, et sellest jätkunuks õhtuks ja uueks hommikukski. Ahvid sõid kohe kõhu pilgeni täis ning ülejäänud banaanidega pidasid omavahel lõbusat sõda. Nad ei õppinud säästma ega oma impulsse kontrollima.

Üks komm ei tee paksuks... aga suhtumises selle ühe kommi võtmisesse peitub su edu (või ebaedu) saladus.