Tiina Jõgeda Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Suurem osa meedias ringlevatest õnne valemitest sisaldab mõistet emotsionaalne intelligentsus. Õige ka: kes ei teaks tänapäeval, et empaatiavõime, enda ja teiste tunnete mõistmine ning nendega arvestamine on oluline oskus õnnelikuks saamise vaevalisel teekonnal. Jätkem psühholoogiateadlased omavahele vaidlema, kas selline mõiste teaduslikus plaanis üldse eksisteerib või on tegemist pelgalt mõjusa kõlaga relvaga voodoo-psühholoogide arsenalis (“voodoo-psühholoog” on üks neist paljudest nöökamistest, mida võib kuulda teaduspõhise psühholoogia uurimislaborites rahva hulgast kerkinud hingetohtrite-elutreenerite kohta).

Kõige kuulsam spetsialist tundetarkuse vallas on muidugi David Goleman. Tema raamat muutus bestselleriks kohe, kui see 1995. aastal trükist tuli (ja teil ei tasu proovidagi seda eestikeelsena poest või antikvariaadist leida). Goleman suutis maailmale maha müüa termini, mida tema teadlastest kollegid olid vähemalt aastakümne jagu päevi teadusartiklites ettevaatlikult kasutanud. Korraga asuti kogu maailmas likvideerima emotsionaalset kirjaoskamatust, õpetussõnu peaaegu piibli staatusesse tõusnud raamatust järgiti nii töö- kui eraelus. Paljudes koolides lülitati töö emotsionaalse intelligentsusega õppekavadesse. Kui me suudame lastele õpetada emotsioonide manageerimist, siis on koolides vähem tagakiusamist ja rohkem koostöövalmidust. Oskus teist inimest kuulata, oma tundeid – vastavalt vajadusele – kas väljendada või vaos hoida, eneseaustus, enesekehtestamine, paindlikkus, teistega arvestamine jne teevad elu ilusamaks. Mühaklus tingib tõepoolest palju sotsiaalseid probleeme (ja selle nädala jobu-skandaalist nägime, et see lõikub teravalt ka tipp-poliitikasse).

Lihvitud tundeteadmistega inimesest sai ideaalse inimese, Übermenchi’i võrdkuju.

Hoopiski vähem räägitakse sellest, et emotsionaalne intelligentsus võib kahju ka teha.

Adolf Hitler oli märkimisväärse tundetarkusega inimene, tema eluloost teame, kui palju ta tegi endaga tööd, õppides end väljendama nii, et... oma tahtmist saada. Miks Hitleri kõned avalikkust hullutasid? Sest ta teadis täpselt, millistele tundeklahvidele vajutada – nii masside kui oma lähemate kamraadide puhul.

Elektriseerivate kõnede pidamine nõuab emotsionaalset intelligentsust. Kas käsi füüreri (või ükskõik millise rock-staari) poole sirutavat massi huvitavad faktid? Ei. Kas üks inimene saab sedasama massi panna tormama tema poolt valitud suunas? Jaa. See suund võib olla aus ja õilis (karusloomade päästmine, “Jõulutunnel” vms), aga sama jõuga tormab see mass ka kristalliööd korraldama.

Kui tahad kedagi oma poolele võita, mõju ta tunnetele. Kuigi ühest uuringust selgus, et kui juht peab sütitava, tundeist tulvil kõne, siis selle sisust jääb üsna vähe meelde. Publik on haaratud oma tunnetest ja lakkab kriitiliselt mõtlemast. Motiveerimise ja manipuleerimise vahel jookseb imeõhuke piir.

Uurimused kinnitavad, et lihvitud emotsionaalse intelligentsusega inimesed on paremad manipulaatorid. Kui sa mõistad, mida teised tunnevad, siis saad sa neid oma pilli järgi tantsima panna ning paljukiidetud emotsionaalne kirjaoskus muutub relvaks omakasupüüdliku manipuleerija käes.

Kui sa oskad oma emotsioone hästi kontrollida, siis oskad sa ka varjata oma tõelisi tundeid. Mõnikord on see vajalik, mõni teine kord aga kurja teenistuses. Näiteks ilmnes Toronto ülikooli psühholoogi Stéphane Côté uuringust, et kaastöötajaid salvavad ning irriteerivad-tirriteerivad töökohal just need inimesed, kel testiti kõrge EQ. Sest nemad ju teavad, kuhu mürginõel torgata. Samas oskavad nad õigeid emotsioone esile kutsudes kujundada endast head muljet.

Ega kõik inimesed peagi olema virtuoosid hingelugemise vallas. Kujutage ette, mis juhtub raamatupidaja või audiitoriga, kes Exceli tabelile keskendumise asemel tõlgendab muudkui kolleegi kehakeelt, hääletooni ja pärib hoolitsevalt, “kas sa tahad sellest rääkida”. Seevastu kinnisvaraagendid ja müügimehed teavad, et nende sissetulek sõltub sellest, kui hästi nad suudavad kliendi tunnetega mängida. Iga relva otstarve sõltub selle kasutajast.