Tiina Jõgeda: Üpsilon astub ellu
Y-põlvkond (nende sünniaastatel 80ndatel kutsuti neid hellitavalt indigolasteks) on jõudmas oma parimasse eneseteostusikka. Neist räägitakse naljakaid asju, näiteks et iga kolmas Y-põlvkonna noor püsib online isegi WCs olles. Või et nad kutsuvad oma vanemaid kaasa firmaüritustele ja lapsevanemaid on nähtud tööintervjuudel võsukesi toetamas, nagu kirjutas Wall Street Journal, lisades, et selle trendi valgel korraldasid nii Google kui ka LinkedIn oma töötajatele lapsevanemate päeva. Pooled Y-põlvkonna esindajad on nõus vähem palka saama, kui neile lubatakse selliseid hüvesid nagu paindlik tööaeg või moodsad tehnoloogilised vidinad. Nad ei kavatse end pikalt siduda töökohaga, mis ei paku pinget, sest nad on läbi aegade parima haridusega ning globaalse liikumisvabadusega. Nad on laisad, isekad ja nartsissistlikud. Nende enesega rahulolu on tõusnud meteoorina, kuna Facebookis, Youtube’is jne võib kõike teha. Nad armastavad kommuunielu, loodust ja otsivad elu mõtet. Seda viimast nimetavad sotsiaalpsühholoogid Y-põlvkonna kõige olulisemaks vajaduseks nende väärtuste skaalal.
Üpsiloni väärtussüsteemis on kesksel kohal õnn: ta lähtub oma valikutes kaalutlusest, kas konkreetne ettevõtmine teeb teda õnnelikuks – selle asemel et küsida, kas see teeb rikkaks, nagu küsisid tema vanemad võitjate (vana nimega disko-teksa) põlvkonnast. Üpsilon astus karjääriredeli alumisele pulgale tõepoolest võimsa haridus- ja ootustepagasiga, kuid ta sattus kohe silmitsi ülemaailmse majandussurutisega – ning see lõpetas hõljumise helesinises indigoudus ja andis palgaootustele valusa tagasilöögi.
Ühes aga üpsilon järele ei anna: elu mõte ja töö tähendusrikkus huvitab teda palju rohkem kui tema küünilist, saavutustele orienteeritud pioneerpõlvkonna lapsevanemat.
2011. aastal korraldatud karjääriuuringust (newsroom.devry.edu) selgub, et mõtestatud töö on esimene asi, mida noored vanuses 21–31 edu alusena nimetavad.
Tähenduse mõiste on sotsiaalpsühholoogia definitsiooni kohaselt tunnetuslik ja emotsionaalne hinnang oma elu eesmärgile, väärtusele ja mõjule. Elul on mõte, kui see on seotud millegi suuremaga kui Mina Ise. Tähendusrikkuse annab elule seotus teiste inimestega, töö ja maailmaga. Elul pole ühte loosunglikku mõtet, vaid see vormub paljudest allikatest. Inimene tajub tähenduse olemasolu või puudumist sama selgelt ja sõnadesse panemata nagu õnnetunnetki.
Samas pole tähenduse tunnetamine seesama mis õnnetunne. Need võivad küll mõnikord kattuda, aga on siiski päris erinevad asjad. Õnnetunne käib rohkem kokku isiklike unistuste täitumisega, millegi saamise või saavutamisega. Need, kes pidasid oma elu tähendusrikkaks, nimetasid ennast “andjateks” ja “teistele pühendunuiks”. Just pühendumine, teiste huvide eelistamine enda omadele, ohverdamine annavad elule mõtte – ja see ei korreleeru alati õnnetundega (näiteks laste saamist peetakse elu mõtte allikaks, kuid mitte alati õnnetunde allikaks).
Kui inimene leiab oma elule/tööle mõtte, siis paraneb tema enesetunne, loovus ja töö tulemuslikkus. Töötaja, kes tunnetab, et ta tööl on tähendus, ei kipu lahkumisavaldust esitama.
Ja üpsilon tahab aidata, tahab maailmale kasulik olla.
Läinud aastal küsiti 9000-lt Ameerika parimalt koolilõpetajalt (vanuses 17–18), mida nad tahaksid oma eluga peale hakata. Paljud märkisid valikutena riigiasutusi ja armeeteenistust, esikohale tuli aga St. Jude’i lastehaigla (Children’s Research Hospital – Ameerika juhtiv laste vähiravikliinik), kus noored töötada tahaksid.
Ometi ei tähenda see kaugeltki, et indigolastest on sirgunud isetud pühamehed. Majandustsüklite mõju inimeste väärtushinnangutele näitab, et headel aegadel hindavad inimesed rohkem materiaalseid väärtusi ning isiklikku mugavust, raskematel aegadel aga tähtsustatakse kollektivismi, keskkonda ja hoolivust. Loodusest hoolimine käib koos kollektivismi tõusuga. Selle aasta juulis avaldasid Ameerika psühholoogid H. Park, J. M. Twenge ja P. M. Greenfield uuringu “Masu (2008–2010) mõju noorte väärtustele ja käitumisele”. Üldiselt liigume me juba 70ndatest individualismi ja vähema üksteisest hoolimise suunas (noorte enesekindlus, ekstravertsus ja usk sellesse, et igaüks on oma õnne sepp, püsib vääramatult), kuid kriisiaastad teevad omad korrektiivid. Nii võib majandussurutisest kasugi olla.
