Tiina Jõgeda: Vangis iseendas
Enne, kui Emily White’i raamat mulle kätte juhtus, sattusin Youtube’ist nägema intervjuud temaga. Kahkja jumega kolmekümnendates punapea rääkis, miks ta kirjutas raamatu üksildusest. Daam esines ladusalt, naeratades, kerge žestikuleerimisega sõnu rõhutades, ent tema olekust õhkus mingit ligipääsmatust.
Sellest “Üksildus” räägibki. Keskkonnajuristina ja kirjanikuna töötav ja hetkel Newfoundlandis elav Emily oli aastaid tundnud midagi, mis sarnanes depressiooniga või ärevus- ja isegi südame rütmihäiretega, ent polnud seda. Psühholoogid ja sugulased soovitasid tal olla “sotsiaalselt aktiivsem”, antidepressandid viisid ta küll lõpuks pilve, kuid ei lahendanud tema probleemi.
Probleem oli krooniline üksildus – tunne, et sa oled maailmast nagu mingi nähtamatu klaasseinaga eraldatud. Pärast aastaid kogetud kurbuse- ja igatsusetunnet – ühtlasi võimetust end seltskonnas vabalt tunda – otsustas White selle meeleseisundi põhjused endale selgeks teha. Teadlase pedantsusega kogus ta nii emotsionaalset kui ka teaduslikku materjali, intervjueerides sadu samade probleemide käes vaevlevaid inimesi ning tuhlates läbi kõik maailma andmebaasid märksõna alt “üksildus”. Kui ta 2007. aastal avas blogi lonelythebook.com, ei uskunud ta, et keegi üldse julgeb vastata. Oma kogemusest teadis ta, et üksildus tekitab nii sügavat häbitunnet, et seda salatakse ja varjatakse sarimõrvari osavusega. Liiatigi on üksilduse all kannatajad kogenud, et kui nad püüavadki probleemi avaldada, vaadatakse neid mõistmatu pilguga: aga ole siis ometigi avatum!
Vastu ootusi sai White üle maailma sadu kirju, mille autorid tunnistasid, et nende peas valitseb sama paine. Need polnud kaugeltki inimesed, kes elavad üksi või eemaletõmbunult. Üksildustunne võib hõlmata ka perekonnainimesi, samuti ei leevenda seda kuigivõrd seltskondlik hullamine. Mõni võib olla väliselt vägagi joviaalne. “Pidev isolatsioonitunne, vaevav lähedusepuudus ja soovimatu kadedus, mis purskub esile, kui seistakse vastamisi teiste inimeste rikkalike sotsiaalsete sidemetega,” kirjeldab Emily White seisundit.
Ennast nimetab ta eraklikuks lapseks. Mitte et tal sõpru poleks olnud. “Mu elu suurim iroonia ongi seisnenud selles, et kuigi ma võitlesin üksildusega aastaid, on seltskondlikkus harva mu probleemiks olnud.” Ta kasvas üles koos kahe vanema õega. Ta oli koolis populaarne, perekond mõõdukalt jõukas, ei kogenud ahistamist. Vanemate lahutus mõjus talle rängalt.
Iga inimene peab vahetevahel toime tulema nn situatsioonipõhise üksildusega, mis kaasneb kolimise, lahutuse, haiguse või leinaga vms. Sellest hullem on krooniline emotsionaalne üksildus.
Üksildusega hakati tegelema alles 80ndatel. Dan Russelli juhtimisel hakati uurima tudengite isolatsioonitunde ja kestva üksindustunde tugevust. Uuringud kinnitavad, et ennast üksildaseks pidavate inimeste hulk aina suureneb: kasvab lahutuste arv ja samal ajal kasvavad ka kodus töötamise võimalused.
Ligi pooltel küsitletud ameeriklastest puudub usaldusisik, kellega eluliselt tähtsaid asju arutada. Vähemalt 30 protsenti hollandlastest kannatab üksilduse all. Paljude riikide tervishoiutegelased mõistavad juba, et üksildus pole väiksem sotsiaalne risk kui aids või alzheimer. Oma mõju kaudu vererõhule ja immuunsüsteemile põhjustab see seisund tervishoiukulutuste suurenemist.
Ahjaa, päästvad sotsiaalvõrgustikud! Tõsi, meie Facebooki sõprade arv kasvab, samuti areneb väljaskäimise, kohviku- ja klubikultuur. Need ongi kasvanud seetõttu, et me oleme üha sagedamini üksi. Ka pihtimussaadete à la Oprah ja Aunaste populaarsust seletatakse sellega, et inimestel pole tihtipeale kellegi muuga rääkida kui reporteriga ning teisel pool ekraani vaatavad neid inimesed, kellele keegi keegi teine peale ekraaninäo oma tunnetest ei räägi. Paneb mõtlema, eks?
