Tiit Kärner: Vaba mehe vastutus
Ütleme kõigepealt, et allpool ei mõisteta seda ütlust tähenduses “valitseja teab kõige paremini, mis rahval vaja on”, nagu olevat olnud konservatiivse filosoofi Joseph Marie de Maistre’i 18. sajandil öeldud väite algne mõte. Tema tänapäevane tähendus on sootuks vastupidine: ükski valitsus ei saa ignoreerida rahva tahet ja see teeb rahva valitsejate tegude eest kaasvastutavaks.
Vene akadeemik ja presidentide nõustaja Nikita Moissejev kirjutas oma raamatus “Hüvastijätt lihtsusega” nii: “Pinnas bolševismi juurutamiseks ja võidutsemiseks Venemaal oli ette valmistatud nii rahva orjastatuse, vene talurahvaühiskonna, õigeusu religioosse dogmatismi, vene intelligentsi demokraatlike ideede ja ebaedu tõttu Esimese maailmasõja rinnetel. Ma ei saa jätta nõustumata Rousseau’ga, kes arvas, et ükski despoot ei saa rahvale peale sundida midagi sellist, mida see ei ole valmis vastu võtma. Rahvaste tragöödiad ei sünni tühjalt kohalt. [–] Messianismi ideed olid sügavalt tunginud vene rahva teadvusse ja paljuski aitasid kaasa totalitaarse režiimi kehtestamisele” (lk 238–239). Ja see pole mingi uus sõnum. Väljend “vox populi, vox dei” eeltoodud tähenduses oli tuntud juba keskajal.
Rein Raud ütleb 15. detsembri Eesti Ekspressi artiklis “Mis meid määratleb?”, et ta ei saa selle ütlusega nõustuda, mõistetagu seda mis tähenduses tahes. Nimelt tõestavat selle ekslikkust esiteks see, et oma ebakompetentsed valitsejad kukutanud rahvas pole tingimata paremaid asemele saanud, ning teiseks “ka kõige paremini korraldatud demokraatlik protseduur ei suuda garanteerida, et võimule pääsevad just need, kes peegeldavad kogu ühiskonna poliitilist kultuuri ja tahet kõige paremini”. Ja selle põhjuseks on, et “individuaalsete tahete kui vektorite liitmisel saadav suur kollektiivne tahtevektor [osutab] [–] vähemalt natuke erinevasse suunda kui iga üksik liidetav”. Seetõttu “rahvast” (jutumärgid Rein Raualt), keda oma valitsejatega võrrelda, ei olevatki olemas.
Et esimesel vastuväitel oleks selles seoses mingi kaal, tuleks näidata, et uued valitsejad said eelmistest halvemad mitte kellegi kõrvalseisja mõõdupuu järgi, vaid rahva enda arvates. Kui aga nii, siis miks nad omakorda neid ei kukutanud? Võibolla nad olid suhteliselt rahul. Teine vastuväide on aga palju huvitavam. Eitada “rahvast” ühise tahte ja vaimsuse kandjana, samas aga rääkida kogu ühiskonna poliitilisest kultuurist ja tahtest, eeldab, et ühiskonnas leidub midagi rahvast erinevat, mis seda kultuuri ja tahet määrab ja kannab. Kui tahes täiuslik demokraatia ei suutvat enamat kui välja valida inimeste kollektiivse tahtevektori, rahva ja valitsuse õige vastavuse tagaks aga just selle kogu ühiskonna poliitilist kultuuri ja tahet kõige paremini peegeldava rühmituse võimulepääs. Jääb vaid lisada selle absoluutset tõde kandva rühmituse (partei) nimi, et saada tüdimuseni tuttav skeem.
Asjaolul, et kollektiivne tahtevektor ei pruugi ühtida ühegi osaleja omaga, pole mingit tähendust. See on loomulik ja sellest ei järeldu midagi, eriti mitte see, et kollektiivne tahe puuduks. Mere suunas voolava jõe kõik molekulid kihutavad eri suundades kiirustega, mis ületavad jõe voolu kiirust tuhandeid kordi, samas kui jõgi tervikuna liigub vääramatult mere poole. See, mis on kõigil molekulidel ühine, on täiendav tilluke meresuunaline komponent kiirusvektoril ja see ongi see kõigi liikumiste ühisosa, mis nähtav on ning kaldaid õõnestab ja vesiveskeid käigus hoiab.
Rahva tahte ühisosa on see, mis kujundab valitsuse näo.
Miks on see väide hea? Kõigepealt on alati parem tõde aktsepteerida — isegi kui see on ebameeldiv — kui varjuda pettekujutlustesse. Selle väite omaksvõtt veab selge piirjoone, mis eraldab kodanike ühiskonda riigialamate ühiskonnast. Kui ma usun, et iga rahvas on väärt oma valitsejaid, siis ei ole riigis toimuv minu jaoks kõrvaline asi, vaid puudutab mind isiklikult, sest valitsejate vääritud teod määrivad mind ennast. Ma olen kohustatud sekkuma. Ning seejuures pean ma eelkõige otsima viga iseendast — kuidas on võimalik, et toimunu teoks sai? Kas on viga mu enda tegemistes või tegematajätmistes? Otsusest sõltub, mida ma ette võtan. Kui olen aga veendunud, et valitsejate valik rahva tahtest ei sõltu ning et rahvas ei suuda parimagi tahtmise juures “õigeid” valitsejaid välja valida, pole sekkumisel mõtet. Rahva (jutumärkidega või ilma) osaks on vaid valitsejaid kiruda ja leppida. Või siis mässata, lootuses, et kui valitsus peaks kukkuma, siis äkki uus valitsus saab parem. Passiivsus või negatiivne aktiivsus — see on sel juhul rahva osaks.
Muidugi, see asetab esimeste õlule vastutuse koorma, seevastu kui teised saavad nautida vaba kritiseerija seisundit. Aga vastutus on peremeheks olemise lahutamatu lisand, alternatiiv on sulaseks jäämine. Kumba eelistada, on mõtteviisi küsimus. See on küsimus sellest, kas tahetakse olla tegijate või kõrvaltvaatajate osas — kas see on minu riik või mitte? Kui mitte, kust peaks siis tekkima see kodanikuühiskond?
Vastutus kuulub vaba mehe juurde. Ei ole kerge tunnistada, et kõige halva eest, mis riigis toimub, lasub osa vastutust ka minul. Aga see on sellise mõtteviisi korral vältimatu. Vähe sellest — kui tahame olla oma riigi kodanikud ja oma rahva liikmed, ulatub vastutus ka ajas tagasi. Tsiteerides Leszek Kołakowskit: “Me ei ole isiklikult vastutavad oma esivanemate tegude eest, aga kui me usume seda, et rahvas on vaimne ja moraalne tervik, et säilitab ajas oma identiteeti, ehkki ühed põlvkonnad surevad ja teised tulevad nende asemele, siis on õige uskuda, et isikliku vastutuse kõrval on ka kollektiivne, see tähendab, rahva kui terviku vastutus… Me pole seega seaduse järgi sunnitud ja teised ei saa meilt nõuda, aga ma kordan, see on rahva vaimse tervise küsimus, et me tunneksime end vastutavana ja kui vaja, siis tunneksime ka süüd ja häbi. Vastasel juhul kannatab rahvuse vaimne tervis, valetamine saadab meid varjuna ja me pole võimelised kaitsma rahvuslikku väärikust” (“Miniloengud maksiprobleemidest”, lk 65–66).
Niisiis on see väärikuse küsimus, millise mõtteviisi me omaks võtame. On häbiväärne positsioneerida end oma riigis kannataja (või isegi kõige suurema kannataja) rolli. See mõtteviis pärineb riigist, kuhu me pool sajandit olime sunnitud kuuluma. Selleks, et selle ajaga lõplikult hüvasti jätta, peame oma mõtteviisi muutma. Kui seda suutsid meie peremeesteks pürginud vanavanemad 19. sajandi keskel, suudame seda ka meie.
Tiit Kärner on TÜ Füüsika Instituudi vanemteadur.
