Kohaletulnud ilmutasid õigustatud huvi, kus sellest emakeeles lugeda saaks. Vastus oli põiklev ja siiamaani pole uurimusest teada ühtki eesti keeles kättesaadavat teksti. Emakeeles omamaisele lugejale teadustööde ilmutamine tähendaks oma ressurssidega pillavalt ringi käimist ja autori kohta, kes seda siiski teeb, ütlevad ringkonnad: tal pole ju midagi. Emakeelse monograafia ilmutamine ei kaalu üles näiteks mõõtmisprotseduuri teostaja nime, mis lisatakse üheksanda “autorina” eelretsenseeritavale artiklile. Lugesite õigesti, maksavad teadlase näitajad, mitte tema loomingu sisu. Eesti maksumaksjalt pole küsitud, kuidas meeldib finantseerida uurimisprojekte, mis Eesti tegelikkuse jaoks on ilmse kasutegurita ja mille tulemused mõeldud laia ilma ingliskeelsete tekstide väljadele pildumiseks.

Mida on teaduse hindamise uusliberalistlik mudel teadusele, teadlastele ja üldsusele kaasa toonud? Kasvatusteadustes uuritakse, mis on muutuv inimene olemises ja tema kasvamises ja mis on neile igiomane. Kuidas miski muutub ja miski on seesama mis tuhandete aastate eest: ideaali ja reaalsuse vaheline pinge, inimese vabadustahet ülekavaldav võim, haridus eneseleidmise, loomise ja ületamisena. Uuritakse, kuidas olnu on loonud tänast ja kuidas tänane mõjutab homset. Kogu see teadmine on tundlik kollektiivse unustamise protsesside suhtes, mis kaasnevad katkestuste kultuuriga.

Mida toob kaasa unustus ehk kes kannatab, kui sedalaadi teadmine hääbub? Võib karta, et uneskõndija õndsus lõpeb suurema valusa komistamisega kuhjunud probleemidele. Sest kasvatusteadusliku teadmise peamiseks osaks on süvendada mõistmist, mida me teeme, miks me seda teeme ja mis selle tagajärjel juhtuma hakkab. Katkestuste tõttu tuleb mõistmisega üha uuesti otsast alata ja tihti selleni enam ei jõutagi. 20. sajandi alguse hermeneutikud sõnastasid teooria ja praktika vahekorra lihtsalt: teooria eesmärk on valgustatud praktika. Valgustatud praktikat ei teki, kui teadmine lahkub väljaannetesse, mida praktikud ega ka ametnikud kindlasti ei loe. Nüüd valgustab see teadmine peamiselt uurija teed tema isiklikul karjääriredelil.

Kohalikus mõõtkavas polegi kasvatusteadus justkui päris teadus. Meie teaduse presentatsioonides avalikkusele, kas siis Priit Enneti teadusminutites või saates “Labor”, ei ole allakirjutanu kuulnud uudiseid sotsiaal- ja humanitaarteaduste vallast. Rottide lõbususe indikaatorid või muistse asteroidi mineraalne koosseis näib olevat rohkem teaduse mõõtu, sest sobib loodusteadusliku mõtteviisi ainuvõimuga. Kasvatusteadustes ning muudes inimest ja kultuuri uurivates suundades ei ole inimene määratud bioloogiliselt, vaid vastutab, valib, kujundab oma elu ja loob tegelikkust. Kuivõrd see on loodusteaduslikule metodoloogiale allutamatu, siis võib selle teadusena maha vaikida.

Enne kui seada end sisse globaalsetes avarustes, on kasvatusteaduse koht tema omas kodus. Kultuuri,ühiskonda ja inimest uuriva teadusena on tema uurimistulemused esmatähtsad just siinsetele protsessidele. Mõistagi on kasvatusteaduslik teadmine hindamatu ka globaalses inimsoo enesemääratluses: sarnasuse ja erinevuse, spetsiifilise ja universaalse vahekorra ja ka kollektiivsete eksimisvõimaluste kaardistajana. Tore, kui oleme sealgi kohal, ent maailm saab esialgu meieta läbi. Kodused aga mitte, või õigemini, siit lahkunud teadmise asendab siia jäänute igamehetarkus. Näiteks hakkab koolide arenguvõimalusi mõjutama poliitiku mälestus, kuidas temagi kord koolis käis.

Kasvatusteadlastest sõltub see tarkus, millega korraldame oma laste kasvuruumi ja kooliharidust. Neist sõltub ka laias maailmas tehtava kohalolek siin. Neist võiks sõltuda ka poliitiliste ühepäevaliblikate korralekutsumine, et katkestuste kultuurile omased kiiresti vahetuvate meeskondade vallatused ei läheks liiga kalliks maksma. Kasvatusteadlastest võiks sõltuda üldisem kasvatuskultuur ja tundlikkus inimesega seonduva vastu. Aga praegu ei sõltu neist midagi. Sest kasvatusteadus ähvardab lahkuda ka kasvatusteadlaste seast. Praegu saab Eesti uurija teada, mida on välja selgitanud tema kolleeg naabertoast, rahvusvahelisel konverentsil Pariisis või Berliinis. Sest kodus pole neil teineteisega asja.

Teaduse põhiküsimuseks on täna saanud mitte teaduse võime seletada tegelikkust, vaid see, kes on kõige kõvem tegija. Kriteeriumid on unifitseeritud kõigile ühetaolisteks, uuritagu siis kauge tähe valgust, ainuraksete ainevahetust või huumorit uuemas eesti kirjanduses. Igal teadusvaldkonnal on ühiskonda ja selle vajadustesse aga spetsiifiline suhe. Kui loodusteaduslik või tehnoloogiline uus teadmine on universaalsetest seadustest lähtuv ja põhjendatult rahvusvahelise iseloomuga, siis kultuuri- ja ühiskonnateadused on koha- ja kultuurispetsiifilisemad. Nende adressaat on ühiskonnas valitsevad mõtteviisid ehk vaimne, mitte materiaalne tegelikkus.

Ammu väärinuks analüüsi see, mida on võidetud ja mida kaotatud nüüdseks täiskäigul tööle lükatud süsteemis. Meie teaduse edulood on pärit nn kõvadest teadustest. Kasvatusteadustes saab rääkida vaid lahkumistest. Siirdumine globaalsetele ingliskeelsetele väljadele pole ainuke viis, kuidas kasvatusteadused võivad ühe maa kultuuriruumist lahkuda. Kaotusi on ka selle kultuuriruumi sees. Edetabelitest on saamas edekabel.

Kõigepealt on kaduma läinud uuringute sisu kui väärtus. Inimese märk on avaldamise koht, mitte idee, käsitluse süsteemsus, uus teadmine. Sisu tundmise ja tähenduse kadumine ei piirdu teadlaskonnaga, vaid laieneb haridusüldsusele.

Kadunud on teaduslikud mõttevahetused ja kodumaised ülevaatekonverentsid, kus räägitu küüniks sügavamale õhinapõhistest loosungitest, peaaegu kadunud on emakeelsed kogumikud, kadumas on teadlaskogukonna sisemine informeeritus üksteise tegemistest. Diskussioonide lakkamise tulemusel on lahkumas süsteemsuse taju teadlaste teadvuses. Suletud on ainus, alates 1919. aastast ilmunud eestikeelne erialaajakiri Haridus.

Kadumas on võime analüüsida meil toimuvat suuremas kontekstis. Väheneb teadlaste tuntus ja autoriteet ühiskonnas ja ühes sellega kahanevad nende väljavaated rääkida kaasa ühiskonna asjades. Avalikest hariduseteemalistest kõnelustest on kadunud hariduse ja kasvatuse sisulised küsimused, asendudes aritmeetiliselt mõõdetava peade hulga ja peatselt siis ka vitsahoopide arvuga. Mis ei kao, on sisulised probleemid ja laienev kuristik nüüdisajal vajalike kvalifikatsioonide ning vanade õpetamismudelite vahel.

Me lõpetame lootusrikkalt. Sest oleme kindlad, et kuhjuvad probleemid küsivad järjest nõudlikumalt teaduse järele. Me oleme meelsasti kohal globaalses inforuumis, aga tahaksime olla omad ka siin oma kodumaal. Me loodame näha seda päeva, mil leiab aset kasvatusteaduste tagasitulek.

Tiiu Kuurme on Tallinna ülikooli kasvatusteaduste õppejõud.