Reageeringuid ei ole, vähemalt mitte avalikke, analüüsist rääkimata. Sotsiaalmeedias leidus harvu repliike seanahavedajatest lastest. Allakirjutanule, kes oli kutsutud telesaatesse kommenteerivaks eksperdiks, tulid siit-sealt mõned e-kirjad, et niisuguseid koole ja lapsi on palju. Selle heade kavatsustega loodud sarja järjeks sai tavaline sisseharjunud vaikus.

See oli traagiline saade. Oli selge, et midagi on pildil valesti. Ent mis? Traagiliseks tahaks pidada eelkõige pealt- ja seestvaatajate viisi mõelda koolist ning kasvatusest nii, et selle põhjuseks tundub olevat järjest kahanev suutlikkus kooli ja haridust mõista. Saate häälestuse järgi olid lapsed need, kes on valesti – nad ei omanda õppekavaga ettenähtud teadmisi-oskusi-vilumusi standardiseeritud normipärasel viisil. Nad ei täida koolikohustust, nad ei manusta ka kodus ettenähtud teadmisportsjoneid. Saates sooviti tõestada, et kui tuleb õige õpetaja, siis muudab ta lapsed pildil õigeks.

« Avalehele 19 Kommentaari