Tõde tõuseb, vale vaob

Leinapäeval mälestame taas tuhandeid kaasmaalasi, keda 1941. aasta 14. juuni ööl inimõigusi jõhkralt eirates loomavagunitesse topiti ja võõrsile viidi. Ühtesid tabas Venemaal surm kuklalasu läbi, teisi hukutasid nälg ja üle jõu käiv orjus. Koju naasid vähesed.

Nüüdisinimestel on raske mõista, millise põrgu me läbi tegime. Olin siis 14aastane koolipoiss.

Mu Vabadussõjas õppursõdurina võidelnud isa arreteeriti juba veebruaris, sunnitöö ühes Kirovi oblasti vangilaagris tappis terve, tugeva keskealise mehe kahe aastaga. Teele tundmatusse asusin juunis koos emaga – ei hoolitud ­sellestki, et ema oli viiendat kuud lapseootel. Mu õde nägi ilmavalgust sügisel Stupino vangilaagri laatsaretis, ämmaemandaks Julius Kuperjanovi lesk Alice.

Minu ema ja õde jõudsid pärast vangilaagrile järgnenud aastatepikkust sundasumist Siberis, Krasnojarski krais Eestisse tagasi. Mina sain 1945. aasta sügisel tervislikel põhjustel külmalt maalt tulema. Meil ei läinud hoopiski nii halvasti kui Poola ohvitseridel, kes langesid Punaarmee kätte vangi ja hukati Stalini käsul 1941. aasta kevadel. See massimõrv pandi toime mitmes kohas – tuntuim neist on Katõni mets Smolenski lähedal, kuid Poola sõjaväelaste ühishaudu on leitud ka Starobelskist, Kozelskist ja Ostaškovist.

Kuid miks räägin ma meie leinapäeval Katõnist ja poolakatest? Nimelt suunati kahest Tartus moodustatud küüditatavate ešelonist üks põhja poole, teine aga – Ida-Ukrainasse, Starobelski! 1941. aasta mais, just enne meie sinna saabumist, olid sealt mahalaskmisele viidud viimased Poola ohvitserid. Vanglaks kohandatud iidse kloostri lubjatud seinte krohvi sisse olid kraabitud ja narilaudadesse urgitsetud poolakate nimed, auastmed, aadressid, kuupäevad... Loomulikult polnud meil tookord aimugi, mis nendega juhtus.

Tõenäoliselt viinuks meiegi tee Katõni metsa. Või oleks meid eksekuteeritud siinsamas Starobelskis, kus ka osa poolakatest õudse otsa leidis. Siis aga juhtus midagi ilmootamatut.

Meid kamandati jälle veoautodesse ja sõidutati raudteejaama. Jaamas kuulsime postide otsa kinnitatud valjuhäälditest Molotovi kõnet, milles ta teatas sõja algusest. Pärast paarinädalasi vintsutusi anti meid Sevurallagi (Põhja-Uurali vangilaagrite valitsuse) käsutusse ja viidi kitsarööpalise raudtee palgiveoplatvormidel Stupinosse, kus ootas ees ränk metsatöö. Aasta pärast olid viiesajast sinna jõudnud vangist ainult pooled veel elus.

Miks just meie ešelon ainsana eestlasi küüditanud rongidest Starobelskisse suunati?

Teatavasti hävitas Stalin anastatud maades kõigepealt valitsusaparaadi, ohvitserkonna, poliitilise ja majandusliku eliidi ning talle sobimatute vaadetega kultuuritegelased. Enamalt jaolt niisugustest inimestest meie ešelon aga koosneski. Et meist lihtviisi vabaneda taheti, näitab seegi, et meie arreteerimisele ja deporteerimisele hakati mingitki seaduslikkusele pretendeerivat alust kujundama tagantjärele. Alles 1941. aasta hilissügisel saabus Stupinosse kurikuulus troika – kolmeliikmeline erikohus –, kes vaatas läbi Tartu NKVD koostatud toimikutes kirjapandud süüdistused ning kuulutas otsuse: mõistis ühed surma, teised sunnitööle või sundasumisele.

Üks meie vähestest veel elus olevatest küüditajatest, Arnold Meri, kelle üle õiglast, ehkki hilinenud kohtumõistmist Vene poliitikud Eestile valjuhäälselt ette heidavad, peab end humanistiks. Tema ainult valvanud, et väljasaadetavaid koheldaks seadusele vastavalt.

Seaduseks aga peab ta okupantide vägivallatsemist.

On rõõmustav, et Max Jakobsoni juhitud autoriteetne komisjon, kes kommunistlike režiimide kuritegusid põhjalikult uuris, on nüüd avaldanud aastatepikkust visa tööd krooninud aruande, millega kõik huvilised peagi mitmes keeles tutvuda saavad. Enam ei õnnestu vaidlustada fakti, et kommunismiutoopia vägivaldse elluviimise katse Nõukogude Liidus ja hiljem ka mujal kujunes kõige ohvriterohkemaks eksperimendiks inimkonna ajaloos.