Neil hetkedel vaed, miks selline asi pidi just praegu juhtuma. Aga Škoda-inimesed olid osavõtlikud ning lubasid tehasest küsida, kas töödele saab teha väikese hinnaalanduse. Paari nädalaga selgus, et tšehhid polnud sellega nõus.

Omasin mõningasi kogemusi nn B-varuosadega, mis on tunduvalt soodsamad kui tootjatehase A-varuosad. Hinnavahe võib olla mitmekordne. Veidi surfamist internetis, mõned telefonikõned ja leidsingi Hiiult ettevõtte, mis ainult jahutussüsteemidega tegelebki. Sealt pakuti, et kliimaseadme saab korda umbes 200 euro eest. Olles juba mõnda aega lahtiste akendega sõitnud, viisin auto lõpuks Hiiule. 200 eurot matsin juba mõttes maha. Ent autole järele minnes selgus jahmatav tõde: jahutusspetsid olid kliimaseadme üksipulgi läbi uurinud ning kinnitasid, et leket pole! Milleks vahetada ära radikas, mis on täiesti terve? Jahutussüsteem täideti külmaainega, kliima hakkas eeskujulikult tööle ja töötab tänaseni.

Hiiul kulus mul vaid 60 eurot.

Sel kuul helistasin taas Škoda esindusse, et broneerida aeg regulaarseks hoolduseks 120 000 kilomeetri läbimise järel. Andsin endale aru, et see hooldus on diisel-Škoda puhul üks kulukamaid, aga mulle öeldud hind (umbes 900 eurot) lõi pahviks. Seni olid hooldused jäänud 200–400 euro kanti. Škoda-mehed selgitasid, et hinna ajab üles reglemendi järgi just selle läbisõidu järel välja vahetamist vajav hammasrihma komplekt. Hind koos vahetusega 500 eurot.

Tänan, ei! Taas kord sukeldusin B-varuosade rikkalikku maailma ja uus hammasrihm, sedapuhku Hispaania tootja oma, oligi leitud. Kadaka teelt, 150 euroga.

Õnneks olid Škoda-mehed nii lahked, et panid autole hispaanlaste rihma, mille neile tõin. Kui autol olnuks kehtiv garantii, poleks nad selles osas nii vastutulelikud olnud ja ma pidanuks ostma kalli A-varuosa.

Nüüd tõotas tulla umbes 650–700eurone hooldus ja küll säras rahulolust selle Škoda-mehe õnnis nägu, kes teatas, et teeb viis protsenti allahindlust.

Kuid halvad üllatused polnud veel lõppenud. Minu auto võeti Škoda teeninduses ette ja ma hakkasin sealt saama halvaendelisi telefonikõnesid à la “me siin vaatasime teie autot ja avastasime, et välja tuleks vahetada veel...”. Turbo ei tööta, klapp on natuke kinni (sõbralik soovitus: anna sõites rohkem gaasi!), tagumiste amortide puksid olla läbi. Ja see neetud jahutusradikas lekkivat endiselt!

Kuna peatselt saab auto kasutusrent läbi, otsustasin, et suuremaid “investeeringuid” autosse ei tee. Hoolduse viieprotsendilise soodustuse kauplesin pisut suuremaks (selleks on vaja helistada õigetele inimestele!). Aga Škoda esinduse mehed andsid mulle ikkagi rõõmsalt teele kaasa hinnapakkumise ligi 1900 eurole, mille eest võiks tulevikus seda, teist ja kolmandat teha.

On mõistetav, et Škoda ametlikus esinduses rikkis radikaid või käigukaste ei remondita. Kuna tegemist on tootjatehase siinse “filiaaliga”, mängitakse tšehhide dikteeritud reeglite järgi. Jupid vahetatakse uute A-varuosade vastu, kusjuures töödel on ülitäpselt paika pandud tariifid (näiteks turbo vahetuseks kulub 6,5 tundi ja see maksab ei sentigi rohkem ega vähem kui 259 eurot ja 98 senti).

Aga enim tuska tekitab see, et Škoda või mis tahes teise margi teenindus võib rääkida ükskõik mida: autoomanikul pole vähimatki šanssi lõpuni aru saada, kas teeninduse jutt tõele vastab, millised tööd on hädavajalikud ja millised rohkem moe pärast. Minu auto radika-müsteerium näiteks on siiani lahenduseta. Ma ei tea, kas seal on leke või ei ole.

Kuna paljud uuemate autode omanikud ei tule ilmselt selle pealegi, et A-varuosade asemel võiks kasutada soodsamaid B-varuosi, siis taotakse teenindustele südamerahus kinni kõik arved, pidades seda möödapääsmatuks.