Foto: Priit Simson

Loomulikult võib vabas ühiskonnas absoluutselt kõike mitte ainult kritiseerida, vaid ka pilada ja solvata. Aga sõnavabadus ei tähenda, et neid kahte viimast alati peab tegema.

Mis Pariisis toimus? Ei muud, kui et ühed elasid oma pimeda viha ja põlguse teiste peal välja, tekitades teistes vastupõlguse ja veel pimedama viha. Seejuures loeme, et väljaande toimetust ähvardati korduvalt. Mis saab olla veel suurem lugupidamatus kui jätkata kellegi solvamist, teades, et see teeb talle haiget ega teeni muid huve, kui et vaid satiirisõbrad saavad kellegi teise kulul lõuatäie naerda?

Ühed radikaalid radikaliseerivad innukalt teisi radikaale. Toimub mõrv ja Prantsusmaa ütleb: “Me ei karda!” Mõnitame edasi?! Kas see on tõesti ihaldusväärne euroopalik sõnavabadus?

Või tegeles prantsuse ajakiri lihtsalt teravmeelse huumoriga? Noh, umbes nii, et elu ongi ju selline ... kerglane, naljakas, mitte liiga tõsine. Ja mõningad asjad ongi mõnitamist väärt. Kui nii, siis tuleks süütuks ja üpris koomiliseks lugeda ka kellegi kiusamist koolis.

Üks asi on, kui skeptik või kirjanik naeruvääristab oma piiritletud maailmapildist lähtuvalt kõike, mida ta ise ei ole kogenud. Aga kui terve väljaande identiteet ongi irvitada kõigi ja kõige üle, ja siis selgub, et paar hullu võtsid asja liiga isiklikult, siis saab selle üle ainult kurvastada, mitte imestada.

Inimesed võtavadki asju isiklikult. Mina olen kristlane ja Jeesus on justkui mu pereliige. Kuidas mulle mõjub Jeesuse mõnitamine, see sõltub mu taluvuspiirist. Aga miks mõnitada kellegi pereliikmeid? Sõnavabadus kehtib ka kõige tolerantsema inimese jaoks vaid piirini, kus see tungib tema isiklikku sfääri. Absoluutset kõikelubavat sõnavabadust ei eksisteeri.

Pole mõtet polemiseerida küsimuse üle, kes on Charlie Hebdo tragöödias süüdi. Mõrvas on alati süüdi mõrvar, vägistamises vägistaja.

Aga tuleb nõustuda Mart Raudsaarega, kes ütles ERRi raadiointervjuus: intelligentse inimese tunnus on see, et kui ta saab mitte solvata, siis ta ei solva.

Vabadused on toredad asjad. Iseasi, kuidas neid kasutada. Sõnavabadust võiks kasutada näiteks avalikes huvides. Et inimestel oleks oma ühiskonnas parem elada. Tore on mõelda, et sellega saaks inimesi ja ühiskonda üles ehitadada, mitte seda kasutada vastastikuse viha ja lahkhelide üleskütmiseks.

Sest öelge üks asi, mis läks pilapiltide avaldamise järel paremaks tavalise taanlase või prantslase jaoks?