Arvamusfestival 2 päev 2014 Foto: Martin Dremljuga

Tegelikkus on ilmselgelt vastupidine: pärast 2007.aastat pole mitte miskit Eesti ühiskonda rohkem lõhestanud ja pingestanud kui see seadus.

Miskipärast viis uudis kooseluseaduse vastuvõtmisest Toompeal esmalt mõtted eilsele “Pealtnägijale”, kus naised rääkisid jõhkrast koduvägivallast. Ning seejärel ühele seigale läinud suvel Londonis.

Olin seal külas tuntud Eesti idufirmal. Firma tuli spontaansele külaskäigule peaminister Taavi Rõivas koos delegatsiooniga. Kohvilaua taga vahetati firma asutajaga mõtteid elust Eestis ja Londonis, IT tööjõust, Eesti konkurentsivõimest ja muust. Vestluses osales vähemalt kaks välismaalast – üks selle firma turundusjuht, teine hästi tuntud ajakirjanik.

Ühtäkki veeres jutt just kui meie kõige veritsevamale haavale: Rõivas avaldas nördimust "tolerantsi ja sallivuse" üle Eestis, märkides halvustavalt, et selles küsimuses on asjad Eestis “not good at all”. Samal ajal möllasid Tallinnas kired kooseluseaduse üle, mis reguleerib omasooiharate kooselu ning avab tee nende lapsendamisõigusele.

Tundsin Rõivase jutu üle piinlikkust.

Mõtlesin: mis õigusega mustab ta eestlasi niisuguses soliidses Londoni seltskonnas? Mis õigusega halvustab ta neid, kes ei kiida seaduslikke homosuhteid heaks juba ainuüksi põhiseaduse kindla kaitse all olevatel usulistel veendumustel? Kas teda ei huvita absoluutselt, et sellised veendumused on teiste hulgas tema emal, vennal ja õdel, samuti tema heal semul Arvo Pärdil. Kes on kuulata tahtnud, need on päris sageli kuulnud Pärdilt muremõtteid praeguse progressihulluses ühiskonna kohta.

Kui ei tunneks piibellikku tausta praeguste aegade suundumusest, siis imestaks viimaste kuude arengute üle küll väga: käputäis silmaklappide ja kõrvatroppidega riigikogulasi surub läbi seaduse, mis mitte ainult ei ole rahva enamusele täiesti vastuvõtmatu, vaid on isegi seaduse nn igapäevaste tarvitajate (juristid, notarid) jaoks arusaamatu või lausa ebavajalik.

Meedia – uudisportaalid, suuremad ajalehed ja isegi rahvusringhääling elavad sellisele seadusandlikule vägistamisele kaasa suure õhinaga, täiesti kriitikavabalt ning ühiskondliku arvamusega manipuleerides. Täiesti vääralt kujutati vastuseisu noorte haritute ja vanade madalalaubaliste vahel. Kooseluseadust ei toetanud väga paljud noored inimesed.

Avaliku debati eest vastutavad väljaannete arvamustoimetajad tunnistasid kristallselgelt, et seda seadust on lihtsalt vaja. Punkt. Kogu kiivas meediakajastus aitas kultiveerida terve rea valesid ja pooltõdesid. Räägiti homode tohutust diskrimineerimisest Eestis ja nende inimõiguste rikkumisest. Mis siis, et Eestis ei ole omasooiharus keelatud, isegi mitte homode kooselu. Ning vastastikuseid õigusi ja kohustusi saab juba praegu reguleerida. Perekonna loomine või abielu ei ole aga ühestki otsast inimõigus.

Räägiti ka sellest, et kooseluseadus "ei võta kelleltki midagi ära”. Minu arvates on ta meilt juba päris palju ära võtnud. Eesti rahvalt koosmeele, paljudelt usalduse demokraatia ja ausa poliitika vastu.

Kui palju võttis kooseluseadus ära tähelepanu Eesti ühiskonna päris probleemidelt, sellest ei maksa rääkidagi.

Olen kindel, et eesmärgiga just kui likvideerida üks nn diskrimineerimine, avatakse tee uutele diskrimineerimistele. Meie sarnaste “progressiivsete” riikide kogemusel näeme kindlasti kooseluseadusel negatiivseid tagajärgi sõna-, arvamus- ja usuvabadusele.

Sest olgem ausad: mihkelraualik sotsiaaldemokraatia, kus kõik peavad kõigist lugu, on - nagu Mihkel Raud ise on juba tõestanud - utoopia.

Mingil hetkel tundus, et enam ei tohiks olla mingit vahet, kas pooldate või ei poolda seaduse eesmärke - sellisel moel lihtsalt ei ole võimalik normaalses demokraatlikus ühiskonnas nii põhjalikke reforme teha. Totalitaarsete võtetega liberaalsesse läände ju ei lähe.

Imestasin, millise uskumatu silmakirjalikkusega rääkis kooseluseaduse tuline pooldaja minister Andres Anvelt tele-eetris, et rahvas ei toeta avalikus kohas joomist, järelikult tuleb uus korrakaitseseadus üle vaadata. Samas teise, palju fundamentaalsema reformi puhul polnud tal rahva arvamusest sooja ega külma.

Mõtlesin Imre Sooääre poolt riigikogus öeldule, et kuidas saab keegi otsustada, et kellegi “siiras tunne on hälve” ja nad siis “koos pole pere”. Meenus üks daam Austraaliast, kellest lugesin. Tal olid “siirad tunded” oma hobuse vastu.

Ka õel ja vennal võib olla “siiras tunne”, samuti emal ja pojal. Imre Sooäär ei tohiks selle üle otsustada. Ometi eelistas ta nüüd täiesti arusaamatult ühe vähemuse “siirast tunnet” paljude teiste omale.

Hirmujudinatega mõtlesin nendele “tapmisähvardustele", mis Eesti homodega väidetavalt iga päev kaasas käivad. Politseil näeb nende tõsiste kriminaalkuritegude uurimisega kindlasti palju vaeva. Aga ennäe: kohtusse ei ole jõudnud mitte ühtegi niisugust juhtumit.

Varro Vooglaidu ja “tema jüngreid” (loe: umbes 750 000 eestimaalast) süüdistati iga päev viha õhutamises. Aga ma ei saanudki sotti, kumma leeri viha teise vastu oli lõpuks suurem. 40 riigikogulase ja "nende jüngrite” viha traditsioonilise perekonna austajate vastu näis emotsionaalne aj hingestatud.

Viha teise inimese vastu ei õigusa mitte miski. Ükskõik kes või missugune see teine inimene ka poleks. Aga toore jõuga ei loo ka sallivust. Vägivald sünnitab alati vägivalda.

Sunniviisiliselt “tolerantsemaks”? Mõelgem veel.