Siis, hiljem, mõtlesin ühe oma lemmikraamatu peale. Philip K. Dicki romaanis “Ubik” kogeb peategelane Joe Chip koos teistega kummalist entroopia pealetungi – kõik nende käes muutub elutuks (“Joe tõstis kohvitassi ja leidis, et kohv on külm, elutu ja iidne. Selle pinda kattis kobrutav hallitus”). Selle hävingu vastu – mis ju meenutab vägagi just depressiooni kõikesuretavat hingust – aitab just toode nimega Ubik. See võtab iga kord eri kuju, laseb oma mõju raamatusse paigutatud fiktiivsetes reklaamtekstides eri moodi sõnastada, kuid toimib universaalsena – ta viib su taas kontakti reaalsusega, aitab sellest taas kinni haarata. Apple oma erinevates formaatides on midagi samasugust – täiuslik toode, reality check.

Kui teile tundub, et ma tahan nüüd teiste eeskujul omalt poolt Steve Jobsi tänada, siis – ei, kaugeltki mitte. See on keerulisem. Sest tasub meenutada, et Dicki lugu oli tegelikult mitmeti õudusjutt, just nagu on seda paljud teisedki lood, mis räägivad sõltuvussuhtest. Apple’i maailm seevastu esitab sõltuvust õnne valemina. Kas see ongi see, miks kõik Steve Jobsi visionääriks nimetavad? Kuid sellel peaks ikkagi olema mingi teine nimi. Jobsi loodud maailmamudelid räägivad kohanemisest, tõhususest, aga mitte murrangust. Ja tegelikult ei ütle Apple meile muud, kui et meil pole enam utoopiaid, alternatiivseid tulevikke ja visioone enam tarviski – ei tehnoloogilises, poliitilises ega ka mitte esteetilises mõttes.

Tehnoloogiline aspekt kõigepealt. Apple’i toime tuleneb tema ideaalsest sobivusest, intiimsest ja lähedasest ühtekuuluvustundest meie sisemaailmaga. Too kaubamärk sümboliseerib seda, kuidas ületada tehnoloogia olemuslikku kohmakust, tema külmust ja võõrandatust. Tavapäraselt tunneme ju tehnoloogia sekkumise ära ikkagi moonutusena. Roboti hääl ei saa olla nagu inimese hääl, robot ei saa kõndida nagu inimene, ta on jäik ja monotoonne. Kui ta muutub liiga inimese sarnaseks, tuleb liiga lähedale, imbub meisse, siis on see ohtlik. Marshall McLuhani sõnul on tehnoloogia traditsiooniliselt olnud inimese keha pikendus, kuid 20. sajandi keskpaiga elektroonilise meedia tulek tähistas uut, ühtaegu ohtlikku ja peibutavat tendentsi – inimene pikendas kehast välja oma närvisüsteemi. Ja Apple on selle arengu hetkel viimane, täiuslikult “interpassiivne” lüli. Me kuulume nüüd tehnoloogia sisse – masinates pole olemuslikult enam midagi utoopilist ega düstoopilist, meil pole vaja karta ega unistada. Nad ei tee meiega midagi, pigem valitseb mikrotasandile viidud, kaunis ja ülipeen tardumus.

Poliitilisel tasandil on Apple näide sellest, kuidas estetiseerida, depolitiseerida kapitalismi. Juba Jobsi enese imagoloogiline portree sobib siia. Kõik teadagi mäletavad, kuidas teda nek­roloogides kirjeldati – kulunud teksad, sviiter, suur sisemiselt, samas nii lihtne… See on midagi enamat kui lihtsalt banaalsus. Toome korraks oma pilgu ette karikatuursed fantaasiad kapitalistist – kellestki, kes on paks ja sigariga või siis vastupidi, julm, kalk ja kondine. Jobsi pakutud “loomulik” mudel ongi just ­kapitalism ilma kapitalistita, ilma jäiga kontrolliva isafiguurita kogu selle glo­baalse tootmisprotsessi tsentris. Nii nagu eakaaslane Bill Gates, oli ka Jobs tegelikult 60ndate vaimulaadi pärija. Ja tolle põlvkonna loogika oli just nimelt mäss tugevate, distsiplineerivate, keelavate-käskivate võimukeskuste vastu ühiskonnas. Selle asemel hakkas aja jooksul toimima võrgustikku kaasahaaramise kontrolliv mudel. Apple on üks neid superbrände, mille mõju ei seisne nende tarbimise üksikaktide fikseerituses. Pigem loeb nende kohalolek – see, kui hajusalt ja seega pidurdamatult nad meie igapäevaellu sisenevad.

Kultuurikriitik David Toop kirjeldas kunagi arvuteid kui universaalseid ja päritolult paraku korporatiivseid ning uskus – minu meelest naiivselt –, et nonde masinate kasutamine privaatseteks ja lokaalseteks initsiatiivideks on kuidagimoodi vastupanuline lahendus. Ma leian siiski, et tegelikult just see privaatsus ongi viis, kuidas korporatiivne universaalsus töötab. Me nagunii ju ei ela enam maailmas, kus kõneldakse massidega, moodne tehnoloogia lubab rääkida igaühega eraldi. Moodne kapitalism on möödapääsmatu ja jäägitu just seepärast, et ta on dünaamiline ja dialoogiline võrgustik, paindlik ja inimlähedane. Ja just seepärast ei oskagi me kujutleda talle toimivaid alternatiive.

Kapitalism on niisiis smart ja seda on mõistagi selle uue ajastu art. Sest milline on tänapäeva kunstnik? Just selline nagu Steve Jobs! Keegi, kel pole romantilisi illusioone, keegi, kelle suus kõlab kaunilt ka kõige kammitsetum turundus-speak. Moodne unistus räägib meile mänedžerist kui loojast – idee, milles pole enam kunsti tõrksust, sobitumisraskusi, äralõigatud kõrvu ega muud “negatiivset”. Nagu iga normaalne inimene, ei saa ma jätta Apple’i maailma imetlemata, kuid mulle on kogu aeg vastik olnud see nende kuulsate reklaamide kõneviis: “Here’s to the crazy ones / The misfits / The rebels / The troublemakers…” (“Hullude / kohanematute / mässajate / tülitegijate terviseks…”). See on rütm, mille saatel yuppie-kultuur usurpeerib avangardi.

Kunagise modernismi loogika oli, et teatavad formaalsed avastused kunstis (dodekafoonia, sürrealism jne) on iseenesest revolutsioonilised ja võivad muuta maailma. Theodor Adorno järgi oli kunstiteose erijooneks selle mittetäielikkus, lõpetamatus – märk sellest, et maailm üldiselt ei ole terviklikuna realiseerunud. Sellest tulenebki kunsti olemuslik utoopilisus. “Igaüks, kes vastu hakkab, saab ellu jääda ainult sobitumise kaudu,” kirjutas Adorno. See võitlus on aga ilmselt juba kaotatud. (Ning Jobs ja tema loodud impeerium ei ole siin ainus süüdlane. Popkultuuri vallas on temaga analoogses utoopiavaba visionääri staatuses näiteks Brian Eno.) Ja minu enese jaoks on see uus loogika tulnud hävitama veel midagi, mida mõrkja olekuga modernistid küll teadagi silmas ei pidanud – popkultuuri ahvatluse jõudu, selle sisemist liialdust, suuri žeste, piinlikke unistusi, naeruväärseid lubadusi, ­Michael Jacksoni taolisi monstroossusi. Nüüdne aeg on Apple’i defineerituna terve mõistuse aeg, tõhususe ja sobitumise aeg.

See, mis ma siia kirjutasin, ei ole tegelikult kriitika. Ei saa olla, sest rangelt võttes saaks kritiseerida ikkagi vaid sellist objekti, mis representeerib, kujutab maailma kuidagi valesti. Kuid Apple selle eri vormides on tegelikult ise loonud maailma, mida ta justkui kirjeldab, ning meil jääb üle vaid tunda imetluse lummust ja samas jõuetut raevu oma kastreeritud utoopiate pärast.