Tõnis Kahu: Kes pärast naerab…
Hey hey, my my / Rock and roll can never die
Neil Young
On aimata, kui mitmel moel film “Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta” tahtis naljakas olla. Et mõned naersid ja mõned mitte, pole praegu oluline. Mind huvitab hoopis see, miks lootsid autorid Rain Tolk ja Andres Maimik, et rokkmuusika ise on üks tõepoolest ammendamatu naljaallikas. Ja mitte ainult nemad – tehti ju veel segadust külvanud mockumentary ja siiamaani tiksub telekas mingi jõhvikamaitselise longero ülepingutatud reklaam tobedate rokipässidega. Nii et mis seal õieti naljakat on? Võtame asju tõsiselt ja lähme ajalukku. See tähendab, et räägime roki ideest ja mitte kõlast, mitte kitarrist-bassist-trummidest…
Üsna põhjendatult võib öelda, et roki tulek oli jätkuks 19. sajandil romantismi ajal välja kujunenud kultuurilise väljenduse mudelile. Kõigepealt tuleb rõhutada, et rokkmuusika väärtustas romantismi eeskujul loomulikkust ja vastandus kunstlikkusele. Tema looduslähedus ning see, mida ju Kormoranidki filmis ette võtavad, on just sellises vaimus pöördumine oma juurte poole. Mehed tulevad kokku, üritavad laulda ja mängida ning loodavad, et see “miski”, see kunagine loomise energia on nende kehas enesestmõistetavana olemas. See pole pelgalt vanade meeste naiivsus. See on roki olemusest tulenev usk loomulikku eneseväljendusse.
Tollestsamast loomulikkuseihalusest tuleneb rahvusvahelise rokk-mütoloogia teine suur idee ehk pöördumine afroameerika kultuuri poole. Just sellele materiaalsele baasile, mida tuntakse bluusi nime all, pidi too loomuliku väljenduse ja sisemise vabaduse idee toetuma.
Kolmas oluline mõõtkava tolles romantismi jätkavas skeemis oli idee igavesest noorusest, igavesti kestvast füüsilisest, loomingulisest ja seksuaalsest power’ist. Rokk keeldus vananemast. “Yeah, I hope I die before I get old,” laulis The Who ja Mick Jagger avaldas lootust, et jõuab traagiliselt hukkuda enne 30aastaseks saamist. Neist kolmest eeltoodud aspektist koosneski lühidalt öeldes lubadus, mille rokk fikseeris 60. aastate lõpuks, mis murenes oluliselt kümmekond aastat hiljem ja lagunes lõplikult ja globaalselt 80. aastatel.
Esmase nihke tõi punk ja sellele vahetult järgnev. Tollane muusikapress (eeskätt briti kriitik Paul Morley) ühelt ning popstaarid, nagu David Bowie, teiselt poolt andsid teada, et rokk ning selle väljenduslikud atribuudid on kõike muud kui loomulikud. Tolle murrangu tööriistadena olid eriti olulised kaks prantslasest mõtlejat. Roland Barthes’ilt võeti idee, et mitte reaalsuse baasilt ei konstrueerita keelt, vaid vastupidi. See tähendas, et mingit päris, autentset ja loomulikku identiteeti polegi olemas ning et selle asemel on ka reaalsus hoopis keeleline, imagoloogiline konstruktsioon. Rokk, nagu selgus, on lihtsalt poos ja sellisena veel eriti jabur ning oma macho-ihalustesse kinni jäänud poos. Teine oluline panus laenati Michel Foucault’lt ja sellega lammutati rokk-teadvuse üht keskset suursaavutust – ideed, et seksuaalsus on midagi, mis inimese kohta tõtt kõneleb ning mille varjamine on sellisena võlts ja loomuvastane.
Need protsessid rokk-mütoloogia hävitamise teel võisid tunduda esialgu puhtteoreetilised, kuid polnud seda hoopiski. Piisab, kui meenutada tähekombinatsiooni MTV. MTV muidugi ei ignoreerinud rokki, vaid sootuks vastupidi. 80ndate keskel oli Aerosmith, Bon Jovi või mõni teine rokipunt või rokkar MTV abiga just eriliselt esil ja ma arvan, et kaudselt just tollastest bravuurika võltsläikega videotest Rain Tolk ja Andres Maimik oma paroodiaks inspiratsiooni saidki. Just tookord fikseeriti hetk, mil rokk lakkas eksisteerimast loomismüüdina. See ei tähendanud, et rokkmuusikat poleks enam olnud. Seda loomulikult mitte. Aga müüti ennast oli võimalik rekonstrueerida nüüd vaid karikatuurina ning sellesse uskuvat rokkmuusikut ebardina, kes on kõigest valesti aru saanud.
Küsimus on nüüd selles, kuidas see kõik Eestit puudutab. Ma arvan, et vastust võiksime esialgu otsida mitte neist aegadest, mil fiktiivsed Kormoranid väidetavalt tegutsesid, vaid just 80ndate lõpust. Ja Tolgi ja Maimiku filmi kõrval on siinkohal õpetlik üks teine oluline viimastel aastatel loodud rokist rääkiv kultuuritekst – just 80ndaid kirjeldav Mihkel Raua raamat “Musta pori näkku”.
Raud on oma käsitluses totaalselt illusioonivaba. Tema raamatu minategelane siseneb rokkmuusikasse fännina, kuid saab sealt kaasa uimastava hedonismi ja jääb sellesse aastateks kinni. Raua raamat saab aru, et rokimüüt on surnud, et piir ühelt poolt rokkimise ja teisalt oksendamise ja roppude seksuaalorgiate vahel on õhuke, peaaegu olematu. Nii filmi kui Raua teose pealkirjad viitavad räpasusele, roppusele, kasimatusele. Kui fraas “nahkpükse ei pesta” aga märgib muiet just sellesama toore loomulikkuse aadressil, siis Raud kehitab lihtsalt õlgu. See “must pori” pole parem ega halvem kui muu pask Eesti NSVs – jah, ma käisin seal ära ja mis siis?
Seesama asju läbi nägev ja natuke küüniline hoiak kandis Eesti rokkmuusika 90. aastatesse ning tõi endaga pärast esimest erutust kaasa rahunenud pettumuse. Kogu popmuusikamaailm osutus surelikumaks ja argisemaks ning selle unistustest taandumise jälgi on siin-seal tollastes Eesti rokklugudes kuulda. Ning nüüd on kõik veelgi enam tasakaalus. Eesti populaarse muusika erijoon ongi see, et teda on palju, et ta on kirev ja – mis kõige tähtsam – ta teab oma kohta. Selge, et rokkmuusika paistab selliselt distantsilt narrusena, liiga suure ja liiga õõnsa lubadusena piiride taha vaadata.
See on valus küsimus, aga too kunagine Eesti rokk ongi meie tänase kultuurilise mobiilsuse vaatenurgast vaadeldav ainult edutuse võtmes. Too muusika oli ehk jah lokaalselt populaarne sellel või teisel juhul, aga kui sa toda müüti sellisel jäägitul moel uskusid nagu Kormoranide Keiser, siis olid sa paratamatult luuser ja läbikukkuja. Kuhu oli sul Eesti NSVs minna? Sa võisid ainult nahkpüksid jalga tõmmata, plaate koguda ja vastu pidada. Jah, tänane päev on nende vanade väärtuste vastu kohati viisakas ja kena ning Keiser saab ju isegi noore tšikiga voodisse minna – aga küllap juhtus see rohkem haletsusest. Rokimehed on nagu need teised kahjutud subkultuurid – need, kes talisuplust harrastavad või puust kujukesi nikerdavad. Nagu film nimega “Kormoranid” näitab, ei lähe meil neid vanu kitarri ja motikaga rituaale tegelikult vaja.
Rokk on tõrvaga määritud ja sulgedes veeretatud ja naeruväärne. Rokk on lõpetatud ja – sorri, Tanel Padar – ei tule päriselt enam kunagi tagasi.
