Tõnis Kõiv Foto: Andres Putting

“Poissmees ja koolitüdruk” (1947), peaosades Cary Grant ja Shirley Temple – kerge komöödia ajastust, mil mina ei olnud veel sündinud, aga minu poja vanaisa oli enam-vähem mu poja vanune.

Filmi tempo oli poja jaoks natuke aeglane, aga naersime suhteliselt samade naljade peale ja loo mõtet pidin natuke selgitama, et oleks arusaadav. Kes seda filmi ei tea, siis lühidalt on lugu selles, et 17aastane Susan (Shirley Temple) armub endast kaks korda vanemasse õpetajasse (Grant) ning Susani õde ja onu sunnivad õpetajat vastutahtsi Shirleyga “käima”, et tüdruk saaks oma armumisest üle ja jätkaks eakaaslastega suhtlemist. 40ndate filmile kohaselt lõpebki kõik kenasti, tüdruk leiab omavanuse poisi ja õpetaja samuti endale sobiliku kaaslase.

Selle filmi taustal on hea meelde tuletada hiljuti toimunud debatti laste valimisõiguse teemal. Tõesti, võiks ju küsida, et miks me piirame oma laste õigusi. Aeg on edasi läinud, lapsed on osake ühiskonnast ja me tahaks, et nad oleks tänasest suurem osa. Miks mitte lubada lapsi täiskasvanute pärusmaale kohe, mida me ootame? Las saavad meie teismelised tütred suhelda vanemate ja kogenud härrasmeestega või pojad elukogenud naistega?! Selliste otsuste jaoks on noortel ju tänapäeva infoühiskonnas piisavalt teadmisi, kogemusi ja muidugi ka võimalusi. Ei ela me ju enam 20. sajandis.

Armumine on vaimustav tunne, aga sellega kaasneb teatav rumalus ja otsuste naeruväärsus. Valimisõiguse teostamine aga on õigus, kohustus ja vastutus, tegu ei peaks olema mitte juhuvaliku vaid, veendumusega.

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho on kirjutanud, et tema arvates on senine laste valimisõiguse debatt käinud läbi poliittehnoloogilise kõverpeegli ja ta taunib seda. Ja jõuab tema arvates teema tuumani – “lastele hääleõiguse andmise vastu ei ole tegelikult ühtki mõistlikku argumenti”?! Tundub uskumatuna, et nii arvab analüütilise taustaga ajakirja peatoimetaja.

Et sellise järelduseni jõuda, peavad olema mingid põhjused. Kas tal ei ole endal lapsi või kas ta tõesti ei ole kunagi tundnud tunnet, et laps on suurim armastus, mida saab inimene ette kujutada, et mis ka ei juhtuks, teda kaitseks oma elu hinnaga. Et laseks lapsel teha tema oma vead, ei sunniks teda tegema otsuseid, milleks ta aju lihtsalt veel arenenud ei ole. Ja kaitseks ka tema väikesi lollusi, aga katsuks vaadata, et ta ei teeks suuri otsuseid, mis võivad jätta sügavad jäljed tema psüühikasse. Et ta ei oleks sunnitud selliste otsuste peale isegi mõtlema mitte, enne kui ta on valmis.

Tavaline arenenud mõtlemisvõimega lapsevanem näeb põhjust lapse valimis- ja seksuaalotsuste, aga ka vägivaldsete jms filmide või arvutimängude vanusepiiranguks. Kui ei näe, siis on kas tegu nn kontrollifriigiga, kes on veendunud, et ta suudab oma lapsele ise kõik parimal moel ära (üle) seletada, või siis ei ole tal lihtsalt piisavalt aega oma lapse jaoks, et aru saada, mida tähendab lapsepõlv. See viimane on võrdlemisi levinud inimeste seas, kelle minapilt on olla tark ja arvestatav ühiskondlikul positsioonil – nende aeg kulub suuremate probleemide peale kui nende isikliku lapse areng.

Lapse arengule on mõlemad variandid halvad ja siin tulebki mängu ühiskondlik vanusepiirangute kaitsesüsteem – mis ühest küljest ei sunni kontrollija kalduvustega lapsevanemaid lapsele “selgitama” otsuseid, milleks laps võimeline pole (valimine inimeste või ideede vahel), ja teisest küljest ei lase lastel vanemliku tähelepanu ja aja puudumise korral teha otsuseid, mis neile kahju tekitavad (vanusepiirangud kinos ja internetis, tubaka ja alkoholi ostul jm).

Mina ei näe ühtegi veenvat argumenti, miks peaks lastelt röövima nende lapsepõlve ehk vabaduse teha asju ilma tagajärgede ja süüdistusteta. Kusjuures üldse ei puutu asjasse häälte arv või esindatus.

Minu jaoks on tähtis, et lastele jääks nende lapsepõlv ja nad saaksid kasvada erinevaiks ja vabamõtlejaiks tuhandel eri moel. Neile tuleks selleks jätta võimalikult palju võimalusi. Samas aga mitte andes võimalusi tekitada pikaajalisi arme ja teha otsuseid, mis nõuavad elukogemust.

Ma ei taha mõeldagi sellele, mis juhtub lapse hinges siis, kui vanemate lahutuse tagajärjel hakatakse kaklema selle üle, kellele jääb lapse hääl. Miks mitte minna siis veel samm edasi ja panna ühisvara hulka kohe ka lapsele tulevikus sündivad lapsed?

Minu jaoks on hirmutav ka argument, et “vanemad ju otsustaksid lapse eest” (kui selline olukord peaks tekkima). Kuidas me seda kontrolliksime, et “mõistvad” lapsevanemad ei sunniks last otsustama, või “kontrollivad” ei suruks oma arvamust peale? Aga kuna need on teemad, mis vajaks lahkamist, kui keegi tõsimeeles tahaks lastele valimiskohustuse peale panna, siis praegu ei ole sellistesse aruteludesse mõtetki laskuda.

Võib-olla mõni totaalselt varaküps laps räägib poliitikast juba teismeliseeas, neid nimetatakse lapsvanuriteks, aga kindlasti ei suuda oma valikuid läbi analüüsida (ja ei peagi seda tegema) rõhuv enamik lapsi. Kindlasti ma ei soovi, et minu lapsel oleks selline kohustus.

Lastele valimiskohustuse (õigus ja kohustus käivad ju käsikäes) andmine tundus esmapilgul eksperimendina, mõte algas ju isikutest, kes end n-ö vabamõtlejateks peavad. Ma ei tea, kuidas nemad oma lapsepõlves arenesid, aga ma miskipärast ei usu, et see käis vanemate poliitilise ajupesu saatel. Arvestades nende vanust ja lapsepõlve ajastut, siis pigem vältisid nende vanemad igasugust juttu poliitikast.

Kokkuvõttes, härrased (Hvostov, Kiho ja teised) tõsimeeli lastele valimisõiguse (kohustuse) andmise pooldajad: on üks väga veenev argument selle mõtte vastu – tahan kaitsta oma lapsi vaimse vägivalla eest samamoodi nagu füüsilisegi eest. Poliitilise manipuleerimise eest samamoodi nagu pedofiilide ja teiste ahistajate eest. Ja ma kavatsen nõuda ka edaspidi, et riik aitaks mul seda teha, mitte ei mõtleks välja põhjendusi, miks ja kuidas kommionud saaksid märkamatult lasteasutustesse imbuda.

Hurraderii-hurraderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes – muinasjutulised laulusõnad ongi kaunid just oma muinasjutulisuse tõttu.