Tõnis Saarts: Reformi toetuse kasv on näiline
Reformierakond on suure skandaali keskel, ent rahva toetus on statistikat uskudes hoopis tõusnud. Millega seda põhjendada?
Kõigepealt näitab see seda, et Reformierakonna toetajaskond on üsna stabiilne ja lojaalne. Kui vaatame kuidas erakondadel on laiemas plaanis läinud, siis nende osakaal, kellel ei ole erakondlikku eelistus, on väga tugevalt tõusnud — 30 protsendilt 38 protsendini.
Kui võtaksime toetusprotsendi kõikidest küsitlusele vastanutest kodanikest, liites sinna juurde ka need, kellel erakondlik eelistus puudub ja võrdleks tulemusi varasema perioodiga, siis ilmselt näeksime langustrendi kõigi parteide osas. Seega ei saa erakonnad rääkida sellest, et nad on puhtalt antud skandaalist välja tulnud — kaotusi on laias plaanis kõigil, erakondade üldine usalduskrediit on tugevalt kannatada saanud.
Reformierakonna stabiilsena püsivaid toetusnumbreid saab ennekõike seletada alternatiivide puudumisega ja seda ennekõike paremerakondade valijate jaoks. Kuhu on Reformierakonna toetajal liikuda? Asuda toetama Keskerakonda või SDEd? See on valdava enamuse jaoks mõeldamatu. Asuda pooldama hoopis IRLi? Pigem mitte, sest peaministripartei toetajatele ei tundu IRL enamasti üldsegi nii jõuline ja atraktiivne valik. Niisiis ongi ainuke võimalus käega lüüa ja siirduda “pettunute” ridadesse.
Kas saab öelda, et parteide toetajaskonda ei huvita, kust erakond raha saab?
Kui see oleks nii, siis ei oleks kaheksa protsenti tõusnud nende hulk, kellel puudub erakondlik eelistus. Nii kiire ja märgatav parteipoliitikas heitunute osakaalu kasv näitab, et see skandaal läks rahvale korda.
Uue poliitjõu ootus on ühiskonnas suur.
Oleneb, kes uue jõu etteotsa astuvad ja milliseks kujuneb ühiskondlik kontekst. Praeguste parteide jaoks on kõige suurem oht see, kui rahastamise skandaalist mitte midagi ei õpita: ei tule ühtegi seadusmuudatust, mis parteide rahaasju korrastaks ja järelevalvet tõhustaks, igasugune parteidesisene sisekaemus jääb olemata ja MSA-de eenõu võetakse sügisel taas menetlusse ning läheb samal kujul läbi.
See annab avalikkusele märku, et parteisid ei huvita, mida neist mõteldakse ja nad on otsustanud avalikku arvamust lihtsalt ignoreerida. See süveneb ühiskondlik frustratsiooni veelgi ja loob soodsama pinnase uue jõu esiletõusuks.
Kas nende inimeste arvu, kellel hetkel erakondlik eelistus puudub, saab pidada normaalseks?
See on suhteliselt kõrge number. Harilikult on see kuskil 30 protsendi juures ja enne valimisi väheneb see veelgi. Ma arvan, et see näitaja ei jää nii kõrgele taseme, kui erakonnad saavad lõpuks ikka aru, et mitte midagi tehes ja rahastamisteemat eirates seavad nad oksa millel ise istuvad.
