Seadus ütleb: Jalakäija peab enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

Liikleja ei tohi takistada matuse- ega muud rongkäiku, täiskasvanute saatel liikuvat lastegruppi või reguleerija poolt saadetavate sõidukite kolonni.

Mida kuradit!? Nagu koosneks Eesti elanikkond peamiselt idiootidest ja jõhkarditest. Nagu lasteaias: "Ära tee pahandusi!" - "Pühi nina puhtaks!" - "Käitu korralikult!"

Ja kõige selle tagamiseks tuleb kehtestada järjekordne seadus?!

Tai maal käivad politseinikud linna peal ringi, ajavad inimestega juttu, viskavad nalja. Vahel istuvad kuskil baaris maha, võtavad tassi kohvi või teed. Räägivad uudiseid. Kõik teavad neid. Kõik arvestavad nendega. Aga keegi ei karda neid. Sest selleks pole mingit vajadust.

Tai liikluseeskirjad on pigem soovituslikud. Teadmiseks võtmiseks.

Sest sa ju näed ja saad aru, mis toimub liikluses. Sa ei ole ju pime ega idioot. Sa annad teed teistele ja ja teised annavad teed sulle kui vaja, igal pool ja kogu aeg, vastavalt olukorrale.

Milleks on vaja selle pärast veel mingeid seadusi ja reguleerimisi? Iga viimast pisiasja ei saa ju reguleerida. Ega peagi. Kui keegi tahab kuskile pöörata või peatuda või liikuma hakata, siis ta annab märku kui vaja. Ja teised loomulikult arvestavad sellega.

Eks see ole muidugi ka õigusfilosoofiline küsimus. On ju mingid juristide koolkonnad, kes jumaldavad üksikasjalikke regulatsioone ja sanktsioone; kelle jaoks on esmatähtis, et kohtulahendid oleksid vettpidavad ja vaidlustamatud. Tundub, et Eestis on seesugune filosoofia domineeriv.

Miks peab näiteks üldse kehtestama mingeid kiirusepiiranguid ja nende täitmist rangelt kontrollima? Kui kõik arvestavad kõigiga, siis kujuneb iseenesest välja ühtlane liiklusvoog. Mis ongi ju kõige otstarbekam.

Mis tähtsust on näiteks tee telgjoonele veetud pidevjoonel? Kui ma kedagi ei sega ega ohusta, siis võin ju vajadusel ka sellest üle sõita.

Miks ma ei või punase tulega üle tühja tänava minna?

Ametniku unistus: kehtestame midagi - ja kui keegi seda rikub, siis karistame. Pole tähtis, kas ta tahtis kurja teha. Pole tähtis, kas ta oleks võinud mingit kasu saada või kellegi teise õigusi kahjustada või kas see üldsegi millelegi või kellelegi kuidagi korda võinuks minna. Tähtis on vaid see, et ta ei toiminud ettenähtud eeskirjade kohaselt.

Inimeste õiglustunne on riivatud. Nad ei tunne endal süüd olevat, kui nad on käitunud heauskselt ja otstarbekalt, aga sellega eksinud mingi regulatsiooni vastu. Nad ei saa aru, mille eest neid karistatakse.

Niinimetatud õigusriigist on politseiriigini tegelikult väga lühike maa.