Jätaks praegu kõrvale seesuguse "võrdsuse" mida, vähemalt oma loosungites, tahtsid kommunistid. Ja vaataks reaalset võrdõiguslikkust tänapäeva maailmas.

Peaks vist kohe olema selge, et see, millest jutt käib, on eelkõige võrdsus kodanikena ehk teisisõnu, poliitiline võrdõiguslikkus. Mitte see, et kõigil peaksid olema näiteks võrdsed palgad ja võrdsed elutingimused.

Veelgi täpsemalt, jutt on vaid täiskasvanud ja vastutusvõimeliste kodanike poliitilisest võrdõiguslikkusest. Valimisõigus. Mõtete väljendamise õigus. Elukoha valiku õigus.

See on just see, et "kedagi ei tohi diskrimineerida tema vaadete, usuliste veendumuste, päritolu, soo, rassi, rahvuse või muu tunnuse alusel".

Aga näiteks lapsi ja alaealisi järelikult võib. Ja vastutusvõimetuid, raske vaimupuudega kodanikke. Ja kohtulikult süüdimõistetuid. Ja nii edasi.

Aga kui ma olen pikka kasvu ja löön oma pea vastu ukseraami ära, kas see oli siis minu diskrimineerimine, et ust polnud minusuguste jaoks piisavalt kõrgeks ehitatud?

Või kui ma olen pika taibuga või kehva kuulmisega ning reklaamiagent vuristab mulle ette toote-teenuse eeliseid ning ma teen ostuotsuse, mida ma hiljem kahetsen, kas mul on õigus saada raha tagasi?

Kuidagi veel saaks aru, et lihtsamad masinad ja aparaadid (riigiaparaat sealhulgas) kohtlevad inimesi ühtemoodi. Nad ju teisiti ei oskagi.

Aga kui inimene suhtleb inimesega, olgu siis kas üle leti või kuidagi teisiti, siis võiks olla loomulik, et erinevate inimestega suheldakse erinevalt.

Mõnele naeratatakse, mõni peab hoopis rohkem maksma, mõni aga saab päris tasuta. Miks mitte.

Ja kuulge, kas üldse keegi kujutab ette kõigi inimeste täiesti võrdset kohtlemist kõigi teiste inimeste poolt selles maailmas, kus kõik inimesed juba iseenesest on ja tahavad olla ja peavadki olema erinevad?

Ilmselgesti on see absurdne ja mõttetu idee.