Tõnn Sarv : Sami Lotila testib eestlaste huumorimeelt
Mõni on ütelnud, et ega ometi näiteks venelaste või juutide kohta ei saaks küll ju keegi midagi taolist arvata või avaldada, nagu too soomlane eestlaste kohta. Tõsiasi on paraku see, et iseendi üle irvitamine ja naljatamine on väga loomulik ja levinud vist kõigil rahvastel üle kogu maailma.
Usun, et paljud mäletavad selliseid filme nagu "Vend" või "Vene jahi iseärasused", kuhjaga täis heal tasemel venelaste eneseirooniat, nostalgiat ammumöödunud aegade järele ning kriitikat olemasoleva olukorra kohta. Ja ärge tulge nüüd kohe kommenteerima, et see kõik on tänapäevasel Venemaal võimatu ja keelatud.
Juudid on võibolla isegi üks kõige paremaid näiteid selle kohta, kuidas üks rahvas võib aastatuhandeid elada, olemas olla ja edeneda ning samal ajal just nimelt iseenda üle nalja heites, irvitades, anekdoote rääkides. Või mis te arvate, kust kõik need juudi-anekdoodid pärinevad?
Või võtke lahti suvaline "The Sun" või "Daily Mail" ning te näete, kuidas britid lõbutsevad kuninglikult, iseendi üle naerdes ja ise endid maha tehes. Kuidas siis muidu. Kui mõni Eesti kirjamees saadaks mõnele nende tabloidile vaimukalt irvitava loo briti poissmeeste Tallinna-turneest, võetaks seesugune lugu seal kohe kindlasti mõnuga avaldamiseks.
Naer on terviseks. Ja eriti tervislik on iseenda üle naermine. Seda enam on veider ja kummaline, kuidas nii tühise asja pärast juba mitu nädalat käib Eesti meedias mingi "arutelu". Nagu oleksid mingi soomlase arvamuslood midagi sellist, mille pärast tuleb närvi minna, solvuda ja vihastuda.
Võrreldes meie endi räigete netikommentaaride, tigedate ärapanemiste või neegri- ja pedenaljadega on Sami Lotila arvamuslood eestlaste kohta veel suhteliselt viisakad ja aupaklikud.
Ta naeruvääristab meie ülbitsemist ja eneseimetlemist, mis ju ongi naeruväärsed.
Selle pärast ärritumine, solvumine või vihastumine näitab lihtsalt nõrkust ja ebakindlust. Eneseiroonia aga, vastupidi, tugevust.
Sest tegelikult nii ju ongi, nagu Sami räägib. Me tõesti kipume endid aeg-ajalt üle tähtsustama ja liigselt imetlema.
Keegi peab aeg-ajalt meile ka selliseid asju meelde tuletama. Kui teda poleks seda ütlemas, siis peaks keegi teine seda tegema.
Aga seda kõike võiks võtta palju kergemalt.
