Tõnn Sarv ---

Kui kuulsin, et Stephen Leatheri "Private Dancer" on eesti keelde tõlgitud, siis olin veidi hämmingus. Miks just see raamat?

Hea küll, tegemist on põneva, populaarse, loetava ja vajaliku raamatuga, aga kes peaks olema selle lugejaskond või sihtgrupp meie eestikeelse publiku hulgas? - Keda see maailm peaks huvitama? Kellele üldse korda minema?

Neid inimesi, kes ise on seal kirjeldatud sündmusi läbi elanud või kelle jaoks see kõik võiks võimalikuks saada kunagi ja kellele see kõik võiks olla meeldetuletuseks, eneseabiks või hoiatuseks - neid inimesi võiks meie inimeste hulgas leiduda ehk vaid paarkümmend, mitte rohkem.

Kui aga soov oli niisama põnevuse või eksootikahuvi rahuldamist pakkuda, siis selleks poleks olnud vaja just seda raamatut.

Mis aga ehk eriti murelikuks tegi, oli sellest raamatust avanev vaade Tai ellu, mis on seal selgesti ja tahtlikult maalitud ohtlikuks, tumedaks, ähvardavaks ja väljapääsmatuks.

Korraks isegi käis läbi mõte, et kas kirjastaja polegi tahtnud kuidagi mõju avaldada Eesti inimestele. Et neid Tai maast ja selle võludest võõrutada. Hoiatada, ähvardada, eemale tõmmata. Miks mitte.

Ei saa jätta märkimata, et olustik, detailid on täiesti tõetruud ja adekvaatsed. Seda lugu ei saa tõsta ümber mingisse teise ajastusse või keskkonda.

Sest see kõik on ju õige. Sellised asjad on olemas ja sellised lood juhtuvad Taimaal tõesti. Seda kõike võiks tõesti teada. Aga kui "Isiklik tantsija" jääbki meie lugejale ainsaks Taimaad tutvustavaks raamatuks, siis jääb selle põhjal sellest maast on pigem negatiivne ja eemaletõukav mulje. Millest on muidugi kahju.

Pole ju ka Stephen Leatheri raamatul erilist kirjanduslikku või kunstilist väärtust. Hoogsalt, lihtsalt ja ladusalt kirjutatud lugu, nagu kõik ta põnevusromaanid, mis ju ongi tema põhizhanr.

Ega ta kohta ju meil eriti mingeid arvustusi või retsensioone polegi ilmunud, kui mõned lühitutvustused välja arvata. Ja, noh, miks peakski. Tegemist on ju tõepoolest vaid lihtlabase sopakaga.

Raamatu "Isikliku tantsija" põhiteemaks on kultuurilised erinevused ja nendest tulenevad, süzheed üleval hoidvad ja edasi viivad konfliktid. Ometi jäävad need kultuurierinevused lahti avamata. Neile vaid viidatakse, neid vaid markeeritakse või vaadatakse neist täiesti mööda.

Nii näiteks iseloomustab tai kultuuri lausa olemuslikult "sanuk". Kõiges, mida tehakse ja ette võetakse, peab olema "sanuk" - mõnu, elurõõm, nali. Ja see on just see, mida ei tohiks seal maal viibides ka ise kunagi unustada. "Isiklikus tantsijas" ei esine seda sõna kordagi.

Vähe sellest. Selles raamatus näivad kultuurilised erinevused ja nendest tulenevad konfliktid olevat täiesti paratamatud, kõik need arusaamatused lausa fataalsed ja lahendamatud, need erinevad maailmad on seal paigutatud niivõrd kaugele teineteisest, et ühispunktid, kokkulepped ja arusaamised oleksid nagu üldse välistatud.

Jah, seal leidub kõrvaltegelasi, kellede puhul näivad asjad paremini laabuvat. Kuid siis enamasti jälle mingi küünilisema, tumedama või pahelisema aspekti kaasamise läbi.

Võib jääda mulje, nagu polekski võimalik normaalsel viisil saavutada rahu, armastust, hoolivust ja mõistmist aasialiku naise ja euroopaliku mehe vahel. Et nagunii jookseb kõik ummikusse, nagunii lahendust pole.

Natuke muidugi leevendab seda lootusetut perspektiivi asjaolu, et tegemist on, vähemalt algselt, prostituudi ja kliendi suhtega, millest ei peagi ju midagi head tulema, poliitiliselt korrektseks jäädes. Eks neid lugusid ole ju küll. Ja tuleb ette ka mõrtsukalikke naisi. Selles mõttes ju võiks "Isiklik tantsija" paigutuda mingisse erilisse, otsekui erandlikku keskkonda, millel tavalise eluga vähe kokkupuutumist.

Minu meelest võiks kultuurierinevuste teemat teises valguses jätkates eesti keelde tõlkida nüüd hoopis teistsuguse raamatu: "Good Medicine for THAILAND FEVER", alapealkirjaga "A Road Map for Thai-Western Relationships", autorid Chris Pirazzi ja Vitida Vasant. Esmatrükk ilmus 2004. aastal.

Too raamat on mõeldud eeskätt omavahelistes suhetes olevate inimestele teineteisest paremini aru saamiseks. Jah, puhtalt eneseabiraamat. Soovitav enne Taimaa külastamist lugeda. Aga väga hästi loetav ja kasulik ka neile, kes pole ise Taimaal käinud ega võibolla kavatsegi minna ega ehk polegi huvitatud. Erinevalt "Isiklikust tantsijast" on väljavaade seal hoopis lootusrikkam ja helgem ning raamat ise märksa sisukam ja kasulikum.

Eks ole: kui surma saamise õpetus on olemas, siis võiks ka Taimaal ellu jäämise võimalustest rääkida.

Kusjures, kultuurilised erinevused omandavad tolles raamatus hoopis laiema ja sügavama tähenduse. Lugedes seda, hakkasin isegi aru saama endast, hoopis paremini ja ehk koguni õigemini.

Aga, tulles tagasi "Isikliku tantsija" juurde, siis on selle aluseks on muidugi arhetüüp. Tüüpiline lugu igas mõttes. Kõik võimalikud jubedused selgesti välja toodud. Kõigi võimalike vigade entsüklopeedia. Kõik, mida peategelased seal ette võtavad, on ometi ju nii endastmõistetav, loogiline, ainuvõimalik - ja hukatuslik. Nagu mõnes kreeka tragöödias.

Hävingu ilu. Miks mitte.

Lugesin teda paar aastat tagasi, kui oma isikliku eluga olin just Taimaal pöördepunkti jõudnud. Eks ta aitas muidugi. Aga andis ka vägeva paranoia-laksu, nii et võttis aega sellest toibumine.

Hea raamat mitmes mõttes. Soovitan ikka. Aga kas just kohustuslik kirjandus kõigile, kes Taimaale reisivad, vaevalt. Igatahes, ärgu olgu see ainus raamat, mis enne reisi loetud selle maa kohta.