Tõnu Õnnepalu: Vana hea (ja uus veel parem)
Mitte küll meil, aga selles mõttes ikka meil ka, et eks kuidagi sõltu Venemaa, Ameerika ja Prantsusmaa valitsejatest meiegi käekäik. Nüüd võiks siis arutada, et milline neist igaühest (Venemaagi puhul saab küsida milline: milline Putin) oleks meile hea. Aga mida üldse tähendab “hea president”? Kui suur on riigi juhtide tegelik võimekus (siia see moodne sõnaveidrus täitsa sobib) teha head? Mulle näib, üsna piiratud. Nii loodusseadused kui inimkombed on kord sellised. Millegi paremaks tegemine rahva ja riigi tasandil tähendab suurt ehitamist, väga paljude tööd. See on aeglane, segane protsess, mida vaevalt keegi päriselt juhib.
See-eest lõhkuda, takistada, maha kiskuda on märksa lihtsam. Igal riigijuhil on küllalt hoobasid, et midagi päris põhjalikult ära rikkuda. See käib kähku. Nii et hea president on ilus unistus, halb president aga midagi, mida ikka ette tuleb. Võimu demokraatliku legitimeerimise ainus selge eelis teiste võimaluste ees polegi mitte see, et riigitüüri juurde saavad head ja paremad, vaid pigem see, et kõige hullematest on teatud aja jooksul võimalik ilma verevalamiseta lahti saada.
Ühesõnaga, hea poliitik, hea riigijuht on see, kes realiseerib võimalikult vähe oma võimalusi kõike kihva keerata. Suuri riigimehi kujutatakse küll visionääridena, kes käivad rahva ees. Võib-olla see mõnikord ajaloos tõesti nii ongi, kuigi, häda siis sellele rahvale! Ta saab suureks, aga kalli hinnaga. Meie päevil ja meie maades see oht siiski nii väga ei kummita. Pole Napoleonide aeg. Hea riigimees pole mitte prohvet, vaid oportunist. Ilma mingi irooniata: oportunism, olude tajumine ja nende paindlik ärakasutamine on poliitiku suurim oskus. Taibata vaistlikult, mis suunas inimesed mõtlevad, mis suunas tegutseda tahavad, ja innustada neid siis selles suunas. Haista õhust suuremaid ohte ja õnnetusi, neid vähemalt pehmendada, kui ka ära hoida ei õnnestu. See ei ole päris seesama mis iga hinna eest rahvale meeldimine. Aga mingi annus populismi on igasuguses (edukas) poliitikas.
Ajalehe Le Monde kolumnist François Fressoz annab oma blogis prantsuse presidendikampaaniale vaimuka nime: la campagne vintage. Ehk siis konkurss “vana hea” tiitlile. Sarkozy üritavat järele teha vana head Giscard d’Estaigne’i, sotside kandidaat François Hollande (tõenäoline võitja) olla nagu vana hea Mitterrand (valitses Prantsusmaad tervelt 14 pikka ja õnnelikku aastat!), kommunistide, õieti küll vasakjõudude kandidaat matkivat aga Georges Marchais’d — ehk mäletab vanem lugeja seda nime Nõukogude Liidu ajast, kui kommunistid Prantsusmaal veel tegijad olid. Rahvusrinne tahab muidugi esindada vana head Prantsusmaad kui sellist.
Kokkuvõttes on aga nii, et ükskõik kumma (kahest esimesest, teised on valimistel rohkem vürtsiks sees) “vana hea” me saame, kas veidi parem- või vasakpoolsema, see on ikka meile tuntud Prantsusmaa ja tema Euroopa-poliitika. Tõsi, proua Merkel on otsesõnu toetanud “oma” Nicolas’d (eks temagi eelista juba tuttavat!), aga vaevalt et selle toetusavaldusega Saksamaa kantsler oma soosiku šansse suurendas. Diplomaatia pole sakslastel just see tugev külg. Ehk siis suudab Hollande, kui ta presidendiks saab, seda elevandidiplomaatiat Euroopas pisut kui mitte just tasakaalustada (selleks pole Prantsusmaal ja järelikult mitte kellelgi Euroopas lihtsalt enam kaalu), siis vähemalt pehmendada.
Aga kui prantslastel on valida lausa mitme nostalgiakandidaadi vahel (ärgu nad pealegi toogu minevikku tagasi, aga tuttavas vormis on tulevik ehk vähem talumatu!), siis venelaste asi on hoopis hull. Isegi kui nad tahaksid (ja vist ikka paljud tahaksid) tõesti valida vana hea Putini, nad ei saa, kuigi valivad Putini. Sest see pole enam see Putin. Kui ma alguses käisin välja, et hea poliitik on oportunist, siis see tähendab ühtlasi, et ta ei tohi olla liiga kaval. Liiga suur kavalus läheb juba deemonlikuks. Eriteenistuslik illusioon, et kõike saab ette korraldada, maksab lõpuks kurjasti kätte. Sest ei saa.
Mulle tundub, et härra Putin ja tema nõuandjad plaanisid selle asja küll muidu meisterlikult, aga jätsid kahe silma vahele siiski ühe nüansi: aja, mis muu hulgas teeb seda, et inimene saab vanaks. Vene valija, kes tahaks valida vana head Putinit, ei saa, sest tal on valida lihtsalt vana Putin. Aga “õige” Putin nimelt ei olnud vana. Kogu tema imagoloogia, tema kangelaskuju oli üles ehitatud, vastupidi, noorusele, jõule, energiale. Vana(nev) rambo pole enam rambo, pole enam nagu midagi. Putin 2 ei ole identne Putin 1ga ja selles mõttes on Venemaa valimised, mille tulemused on ette määratud, ometi kõige ettearvamatumate tulemustega. Mida teeb Putin-keda-rahvas-enam-nii-palavalt-ei-armasta? Me teame küll, kelle me saame, aga ei tea, mis me saame.
Ameerika osas on praegu vara midagi ennustada (mis kõik enne novembrit veel juhtuda ei või — ja sama hästi võib see kõik ka juhtumata jääda!), see-eest aga tohib vist pigem väita, et parem (meile), kui kõik jääb lihtsalt vanaviisi. Mitte et Obama oleks ilmutanud suuri maailmapäästmise võimeid, vaid just sellepärast, et ta pole üritanudki maailmapäästjaks hakata. Viimatine päästja päästis valla kaks sõda ja eks nende (paraku mitte väga võidukate) sõdade võlad ole ka praeguse võlakriisi vahest kõige sügavam põhjus. Kes teab, mil viisil hakkaks uus vabariiklasest president taastama Ameerika suurust? Isegi kui Obama pole paljude jaoks just päris see vana hea Ameerika, kehastab ta praegustes heitlikes oludes siiski juba midagi harjunut. Vana head Obamat.
Neil päevil aga külastas Valget Maja keegi, kes pole isegi veel riigipea, aga keda ometi koheldi aupaklikkusega, mis seal vist paljudele riigipeadelegi osaks ei saa. Kui USA vabariiklaste võimalike presidendikandidaatide nimesid on praegu veel vara pähe õppima hakata, siis see nimi tasub kohe meelde jätta. Xi Jinping (härra Xi — tegelikult lihtne mäletada) valitakse novembris Hiina Kommunistliku Partei XVIII kongressil peasekretäriks ja 2013. aasta alguses peab temast saama riigi president järgmiseks kümneks aastaks. Vaat nii käivad asjad! Tõeline orderly transmission.
Ja ei mingit juttu “vanast heast”. Härra Xi on uue põlvkonna poliitik, noor mees veel, ainult 58 aastat vana. Enesekindel, kompleksivaba. Viskavat nalja ja puha.
