Toomas Liivi lehekülg eesti luules
1971. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus “Närvitrüki” nime all nelja mehe – Johnny B. Isotamme, Toomas Liivi, Joel Sanga, Jüri Üdi – luulekogu. Raamat sündis kahe nädalaga – tol ajal vapustavas tempos: enne kirjanike kongressi tuli näidata, et kirjandusmaailmas on ka järelkasvu. Toomas Liiv esines kogus tsükliga “Kase põlemine”.
Seepeale kirjastuste väravad avanesid ja samal 1971. aastal ilmus juba Liivi ainuisikuline kogu “Kurbus vikerkaarest”, millest sai kuulsaks luuletus “Luigele kes tappis tanki”. Edaspidi on ta luulekogude vahele jäänud pikad ajavahed, ent ta pole poeedina kustunud. Loomingu Raamatukogus 2000 nr 20 ilmus luulekogu “Achtung”, mis mõjus kuidagi eriti värskena.
Liivi äsjailmunud “Luuletused” annavad aga aluse väita, et ta luule läbi aastakümnete on praegu endistviisi põnev, ühtaegu kergelt loetav ja lugeja intelligentsust õrritav, loomult mõistagi vaimukas ja kujundileidlik.
Miks sa kirjutasid ise oma viimasele luulekogule kaasandeks arvustuse, mis justnagu ütles teose kohta kõik ja ei midagi. Sellise akadeemilise libeduse?
Esiteks, ma neid meie arvustajaid nii väga ei usalda. Mis ise tehtud… Eks ma tegin nats nalja, aga on ka tõsised pidepunktid, ositi autobiograafia. No hea küll – irvitasin luulekonventsioonide ja kanooniliste arusaamade üle. Eesti luulearvustust ma kõrgelt ei hinda. Eriti lähedale pole ükski arvustaja mu luulele saanud, küll aga on mulle öeldud väga halvasti. Luulele lähedale jõudmine on üldse pigem ime. Kes on jõudnud Gustav Suitsu lähedase mõistmiseni? See on ikka nii suletud maailm, et on pea võimatu teada, mida ta tegelikult vihkas või armastas. Minu meelest etendas Suits poose, kujundas n.-ö. oma imidžit. Samuti Tuglas. Võimatu on ette kujutada, millised olid nad koduses miljöös. Noor-Eestlased olid rafineeritud eneseloojad, puuslikutegijad. Mingis mõttes ma astusin nendega dialoogi, et ma olen justnagu sama kehv luuletaja. Noor-Eesti oli üks võimujanune punt, nagu neid on meie praeguses poliitikas, ja kuna neile tuligi kätte võim kirjutada kirjanduslugusid ja rääkida, siis nad tegid seda enese hüvanguks. Kahju. Tuglas ja Aavik eitasid vabavärssi ja tahtsid seejuures veel eurooplasteks saada. See oli lihtsalt tobe!
Räägid kateedripagulusest ja professorlikust kärbumisest, mis teevad ilmsiks ühiskonna reostatuse.
Ah, ma ju ütlesin, et ma olen praegu võtnud sinimustvalge Gustav Suitsu ja ka punase Hans Pöögelmanni poosi, kes kunagi Leningradis oli umbes samal positsioonil.
Mis on luule?
Seda ma ju muudkui küsingi. Üks asi on see, mida teoreetikud luulest räägivad, teine asi on, mida luuletajad kirjutavad. On kohutav lõhe teatmeteose seletuse ja tegeliku luule vahel. Võime rääkida postmodernismist või institutsionalismist, aga tegelikult on mingi koomiline lõhe. Minu luuletamine algas vabavärsist, ma tõusin luuletajaks siis, kui ma tabasin põhilise nipi ära ja hakkasin lihtsalt kirjutama värssidesse seda… (Professor teeb raskesti mõistetava žesti.)Ah, tuleme Suitsu juurde tagasi – tal on üks võimas saavutus, luuletus “Vana Tühi”, kus ta kirjutab ilusa meetrilise luuletuse proosaks, ja vaat selles on tunda 20ndat sajandit. Muidugi pole ma isemõtleja, ma lugesin USA autoreid. Kõik see ameerika demokraatia, inimõigused ja voli kuidas kirjutada ja mida kirjutada.
Sa räägid rohkem nagu professor, aga su kogutud luuletusi lugedes jäi mulje inimesest, kes on siiras ja aval, lihtne.
Osa luuletusi on väga ausad, isiklikud. Aga ma olen kirjutanud tellimuse peale. Loomingule ja kaks luuletust koguni Eesti Ekspressile, mille eest olen eriti tänulik. Kas te ei tahaks mult veel midagi tellida? Looming on muidugi usinam tellija, näiteks see Krossi juubeli luuletus…
Väga hea luuletus…
Tegelikult (naerab), tegelikult Kross kutsuski mind korra enda poole vaibale, talle ei meeldinud, mis ma ta kohta kirjutanud olin. See oli järelsõna “Wikmani poistele”… Lugesin, mis ma lugesin, aga näe, ei saanud peamisest aru. Maestro pidi ise selgitama!
Elegantne arveklaarimine?
No kus sa sellega!
Saad kirjandusest luule jaoks inspiratsiooni, aga ma leidsin ka loodusluulet jne.
Osa luulest on mul väga konkreetse taustaga, lausa dokumentaalne. Loodus on minu jaoks muidugi ennekõike sügis. Kuid puhas konkreetsus, jah, seda peab alati kuidagi töötlema, mõnikord irooniliselt-parodeerivalt, sest ma näen, et nišš on olemas – n.ö kõverpeegeldatud loodus.
Kas sa luuletad sageli?
Ma ei luuleta aastate kaupa, kuni tuleb mingi sündmus. Mul on ikka olnud niisugused konkreetsed palangud, teatud kriisiperioodid, mida õnneks tuleb harva ette. Mingis mõttes ma tulen kriisist välja luuletamise abil. Sublimeerimine vist. Aga ma olen veendunud, et mitte üksi kirjanik siiski oma tekstides aus ei ole. Kardan, et ka suurimad sõnageeniused selekteerivad, loovad imidžit, loovad endast monstrumi, klassiku.
Kirjelda ennast monstrumina.
Olen kole inimene. Halb inimene. Palju on tegemata jäänud, aga ma püüan luules mitte et midagi just heaks teha, ma püüan endast paremat muljet jätta, kompenseerida iseenda negatiivsust.
Oled särav õppejõud ja lektor. Sind jumaldavad õpilased mainivad vahel, et sa võid ühest ja samast asjast rääkida viiel erineval moel ja alati hästi.
No Euroopas nagu hetkel absoluutset tõde pole ja ma olen püüdnud konkreetsest tekstist rääkida marksistlikult, läheneda strukturalistlikult, feministlikult jne. Seda olen ma harrastanud viimased kümme aastat. Minu jaoks algas see vist Tuglase novellidest, et mida kirjutas Tuglas, mida akadeemiline kirjanduslugu ja mida mina siis sinna otsa kirjutasin. See pole metodoloogiliselt ühtne lähenemine, aga ma olen püüdnud teadlikult tekitada arutelu ja selle jaoks on mul välja valitud kindlad tekstid: Vilde novell “Liha”(pornograafia 1905. aasta taustal, näide kuidas mehed naistest kirjutavad), Tuglase “Inimesesööjad”, “Maailma lõpus” (seksism) ja siis on mul üks eriline hobi – Kafka ja Poe’ novellid. Kafka on ju nii realistlik, aga kusagil teeb pisukese nõksu, nii et temast on piinavalt raske aru saada. Olen lausa sadistlikult nädalate kaupa piinanud õpilasi “Jahimees Cracchuse” ja “Otsusega”.
On sul lemmikõpilasi?
Ei ütleks nii. Mul on olnud häid õpilasi, nagu Jürgen Rooste, Ivar Sild või Urmet-Wimberg. Neid on palju. Rooste oli eriliselt teovalmis, ta võis teha kasvõi viis seminariettekannet järjest, sellal kui teised virisesid, oli juhuseid, et ta ei lasknud mul loengus suudki lahti teha. Mina nimetaksin Pedagoogikaülikooli tänase eesti noore kirjanduse pealinnaks.
Oled Lotmani õpilane?
Ma arvan küll, et kõige rohkem olen ma jäänud Juri Lotmani võrkudesse. Mind köidab tema moodi aja ja ruumi seostamine, mida ta alati rõhutab, need tema kategooriad. Ta on näiteks kirjutanud palju Venemaa linnadest ja ma muudkui mõtlen, et ka meie linnadest peaks samamoodi kirjutama. Mind huvitab teooria sidumine konkreetse eluga. Me võime rääkida ei tea mitmendast Eestist, aga õudsel nõukogude ajal olid asjad kuidagi teisiti. Mai ei tea, kas ma pean silmas klassivõitlust, aga ma olen vaadanud inimesi prügikaste sorteerimas ja mõelnud, et miks kirjanikud neist ei kirjuta, miks see oleks halvamaiguline. Minu meelest peaks kirjutama, peaks luuletama. Loen nüüd Sütistet täiesti uue pilguga. Balti jaam, jaama turg, taarapunkt seal lähistel – käin neis paigus nagu teatris, kusjuures see lavastus on alles väga värske. Minu meelest oleks meil demokraatia siis, kui Parts, Ergma, Rüütel või Saagim võtaksid etendusest osa, vestleksid “Kümnenda Eesti” või “Avastamata Eesti” peaosalistega. Sest nad on ju eestlased, kes hästi teavad, mis riigis nad viibivad. Ja muidugi räägin ma seda isiklikust kibestumusest, sest mind pole ikka veel kutsutud Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule. Need on õudsed, populistlikud mõtted, kuid sellisel populismil võiks olla reaalne mõju.
Sul on märkimisväärne anne esile manada keeleparoodial põhinevaid slänge.
See nõks jäi mul külge üleliidulistelt kirjanduslikelt kogunemistelt, kus kõik ju pidid purssima vene keelt. Sama on praegu puuinglise keelega. Vigane võõrkeel on ideaalne rahvusvaheline suhtlusvahend. Esile tõusevad vaimustavad bukvalismid, väljendeist ei tea keegi mõhkugi.
Sinu luulet praegu uuesti lugedes ma tunnen, et sa luuletad mõnuga, nautides.
Jah. Leida õigeid sõnu ja sokutada sekka mõni tobe sõna… Eriti nautisin luuletamist Puškinist ja Krossist. Tavaliselt ma teen luuletusi muudkui paremaks, aga need jäid nii, nagu tulid. Kuid teisalt taustsüsteemid on muutuvad ja mina muutun ja mõned luuletused seitsmekümnendatest tekitavad minus piinlikkust, on väga halvasti kirjutatud. Mitte sellepärast, et oli nõukogude aeg, mina elasin siis teises füsioloogilises ajas. Hipimeeleolud, seksrevolutsioon, jooks psühhedeelsete elamuste järele, rock…
Vene aeg ei jätnud sind päriselt isolatsiooni?
Ei vist. Minuni jõudis kõik ajastule iseloomulik. Näiteks ka meie pagulaskirjandus, mida sai lugeda või siis aimata õppejõudude ümberjutustuste kaudu. Ants Järve loeng “Hingede ööst” aastal 1967 oli nauditavam kui originaali lugemine. Olen veendunud, et Alliksaare fenomen sai välja kujuneda vaid Nõukogude Eestis, pagulasringkondades oleks ta olnud tõrjutud marginaalne kuju. Ta oleks olnud vaene, s.t. äpardunud väliseestlane. Jah. Eestikeelne kultuuriruum ENSV-s oli täiesti unikaalne.
Sinu jutus kipub domineerima teadlase hoiak. Kas luuletaja staatus on teisene?
Ma olen eesti luules pööranud mingis mõttes täiesti uue lehekülje, ma olen tähtsustanud tüpograafilise kirjutuspildi, kirjutatuse kui fenomeni. Ja ma küsin lakkamatult – mis on luule? Vastuse sellele küsimusele leiadki Toomas Liivi kogust “Luuletused”.
Toomas Liiv
s. 1946
luuletaja ja kirjandusteadlane,
Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjandusprofessor, eesti kirjanduse õppetooli hoidja
Luulekogud "Kurbus vikerkaarest" (1971)
"Fragment" (1981)
"Luuletused" (2003)
Artiklikogu "Proosast"(1997)
