Toomas Vabamäe: Autojuhid parandavad möödasõiduga enesetunnet

Autojuht rõhutab möödasõiduga oma sotsiaalset staatust.

Paar nädalat tagasi sain ma ühe päeva jooksul proovida kaht väga-väga erinevat autot. Mõlemad olid Fiati kontserni tooted ja itaaliapäraselt punased. Sellega sarnasus ka piirdus.

Päeva esimesel poolel oli minu käsutuses Alfa Romeo 4C Spider – lahtise katusega, madal ja lai. Temast õhkas dünaamikat ka siis, kui auto seisis. Tänaval vaatasid kõik talle järele ja kui ta foori rohelise tule alt minema sööstis, keerasid tahtmatult pead ka need, kes mööduvate transpordivahendite vastu muidu huvi ei tunne.

Õhtupoolikul sai minu sõiduriistaks Fiat 500 – pisike ja ümmargune, kõige nunnum kõigist nunnuautodest (pildil). Vaatamata oma nunnususele ei püüa 500 massiliselt pilke, samuti ei kaasne tema liikuma hakkamisega atraktiivseid heli­efekte. Omajagu põhjust võib olla selleski, et niisuguseid Fiate liigub meil sadu, samas kui Alfa 4C on Eestis alles teine.

Kuid üks ühine joon oli neil kahel väga erineval sõidukil veel – nad mõlemad panid kaasliiklejaid ühtemoodi irratsionaalselt käituma. Olen seda autoajakirjanikuna ennegi tähele pannud: kui liiklen silmanähtavalt nõrga ja aeglase või silmanähtavalt võimsa ja kiire autoga, sõidetakse minust mööda harilikust ­sagedamini. Ja vastupidi – kui mu sõiduriistaks on mõni „hall, metallik, diisel“, nõustuvad kaasliiklejad meelsasti minu tempot hoidma.

Eriti hästi hakkab see silma Tallinna-Tartu maanteel. Seal vuhisevad minust sundimatult mööda lakist ja kroomist kiiskavad 100 000eurosed Saksa noobelautod ning tahmapilvi välja paisates pressivad end ette valged roostejälgedega kaubikud, mille „parim enne“ sai läbi tubli kümme aasta tagasi. Minu enda sõidustiil ja -kiirus sisuliselt ei muutu, püüan ikka liiklusseaduse nõudeid järgida. Muidugi saavutab 4C seaduses lubatud piirkiiruse rutem kui 500, aga see on ka ainus erinevus. Tallinna ja Tartu vahelisel teel annaks see ehk minuti võitu, mitte rohkem.

Aga mis siis ikkagi paneb inimesi rooli taga ebaratsionaalselt käituma? Kujutleme end ilma autota, tänaval kõndimas. Paneme tähele, et eespool jalutab keegi asotsiaali välimusega tüüp – lääpas kingad, kulunud püksid, võidunud jope. Kas pistame kohe jooksu, et ilmtingimata enne teda tänavanurgale jõuda?

Või kui märkame ees lakk-kingade ja musta ülikonnaga pintsaklipslast – kas siis kiirendame sammu, et vöötrajast kindlasti enne teda üle saada?

Muidugi mitte, sellega ei võidaks ju midagi. Pealegi, kõik kaaskodanikud näeksid meie naeruväärseid „pingutusi“. Nad näeksid meie näoilmet ja meie näeksime nende oma, ning võiksime sealt välja lugeda üllatust, irooniat, halvakspanu ja mine tea mida veel. Ehk kokkuvõttes hoiab meid tagasi ühiskondlik arvamus.

Autoga sõites on aga kõik teisiti. Seal oleme anonüümsed, enamasti puudub visuaalne kontakt kaasliiklejatega. Ühiskondliku arvamuse mõju nõrgeneb. Seevastu tugevneb meie liikumisvõime – pole ju auto midagi muud kui liikumiskiiruse võimendi.

Kaasnähtusena kipume arvama, et auto võimendab ka meie sotsiaalset staatust. Mida suurem-kallim-kiirem-võimsam auto, seda tähtsamana end tunneme. Ja seda enam arvame endal olevat õigust teistele oma tähtsust näidata. Mida kõrgema staatusega on see, kellele koha kätte näitame, seda enam meie enesetunne tõuseb.

Veelgi enam kehtib see valgete kaubikute kohta, ehkki sõidukite sotsiaalsel redelil asuvad need kõige all. Valged kaubikud on tihti nõrga mootoriga, sageli puuduvad kabiinis elementaarsedki mugavused, sohvrid saavad väikest palka ning on tööandja („Igavene ihnuskoi ja ajukääbik!“) ja kõigi teiste peale lõpmatult solvunud. Seetõttu ei pea juhid lugu ka kätteantud töövahendist ja tallavad ­gaasipedaali nagu kurjast vaimust vaevatud. Iga auto, millest mööda õnnestub sõita, parandab enesetunnet. Fiat 500-sugune putukas ainult tsipakese võrra, aga Alfa 4C-st möödumine tõstab tuju taevavõlvini ja pakub jutuainet veel pikaks ajaks.

Võtkem siis asju rahulikult, kui teinekord maanteel näeme toimumas pentsikuid manöövreid. Inimesed lihtsalt üritavad oma enesetunnet parandada.