Teistsuguse ja palju valulikuma reaktsiooni osaliseks on aga saanud ka tänavu avaldatud edetabel, mis paneb ritta koolid, arvutades kokku riigieksami tulemuste keskmise. Lastevanemate Liit nimetas ajalehes Pealinn seda lausa kuritegelikuks ning üks Harjumaa kool, mis platseerus 120. kohale, kukkus keerutama, et veidi teistsugust metoodikat kasutades oleksid nad 78. kohal, ning mis peamine, koolidest, kust keskmise hinde arvestusse läksid ka õhtukooli tulemused, olid nad üldse esimeste hulgas.

Selline keerutamine on seotud Eestis levinud nii-öelda tava- ja eliitkoolide kemplemisega. Viimased on siis need koolid, mis asuvad mainitud tabeli tipus. Millegipärast on mitmest kanalist käinud läbi idee, et see tabel peaks lisaks riigieksamite tulemustele hindama ka üldist rahulolu ja elus hakkamasaamist. Kumab läbi arvamus, justkui oleksid edetabeli tipu koolide õpilased kuidagi õnnetumad ning saaksid elus vähem hakkama, kuna seal käib üks pidev teadmiste pähetampimine ja drill.

Ise lõpetasin viisteist aastat tagasi samuti ühe nii-öelda eliitkooli ja võib-olla olen unustanud, kuid tõesti ei mäleta, et oleksin üldise rahulolematuse või rusutuse all kannatanud, isegi hoolimata sellest, et meil ei olnud ei päris oma koolimaja ega ka sooja toiduga koolisööklat, mis tänaseid standardeid arvestades on mõeldamatu. Pigem valitses positiivne boheemlaslik õhkkond, mida vürtsitasid õpetajate ja õpilaste vahelised ehk liigagi sõbralikud suhted. Ka klassikokkutulek sel aastal tõestas, et elus on kõik enam-vähem hakkama saanud ning otseselt heidikuid meie klassist ei võrsunud.

Eesti ühiskond on väike ja noor. Tahaksin mõelda, et eri klasse või kaste meie ühiskonnas ei ole. Loogika ütleb, et need lapsed ja noored, kes õpivad eliitkoolis, ei saa olla oluliselt teistsugused kui need, kes tudeerivad nii-öelda tavakoolis. Kui juba inimahvi ja inimese DNA erinevus on alla kümne protsendi, siis mida veel rääkida inimestest, kes elavad samal maal, mõtlevad, toetudes samadele mudelitele, ning omavad samasuguseid juuri. Erinevus tuleb sisse eri koolide metoodikas.

Usun seda, sest mul oli võimalus mõni aasta tagasi olla veidi aega õpetaja ühes tavalises Harjumaa koolis, mida võib võrrelda kümnete omasugustega. Andsin keskkoolinoortele inglise keele ning kord nädalas ka prantsuse keele tunde. See, mis mind tolle kooli juures hämmastas, ei olnud mitte violetsed trellid, mis palistasid räämas koridore, tüüpprojekti järgi tehtud koolimaja, mis meenutas pigem ladu, või dressides põhikooliõpilased, kes püüdsid koridorides valjuhäälselt tõestada, kelle isa on tsoonis kõvem tegija, vaid see, kuidas õppimisse suhtuti.

Võrdlusena enda kooliajast ei lähtutud selles koolis mitte deviisist “teada tähendab mõista”, vaid pigem sellest, mitu õppetükki on läbi võetud. Ehk õpetati panema õigesse kohta linnukesi, mitte mõtlema, miks mõnesse kohta linnuke panna

Kui õpetaja Laur ütles Lutsu “Kevades” Tootsile, et õpi kas või pool, aga õpi hästi, siis kõnealuses koolis öeldi pigem, et õpi nii, et riigieksami tulemused võimalikult head oleksid. Oluline ei olnud teada, uurida ega raamatuid lugeda, vaid lihtsalt asi ära teha. Õnneks on riigieksamid aga tehtud nii, et need vajavad veidi laiemaid teadmisi, mis on ka põhjus, miks selle kooli riigieksami tulemused olid vähemalt sellel ajal 30% kehvemad kui nendes eliitkoolides, mis nimekirja tipus.

Et jutt ei jääks liiga abstraktseks, siis ka väike näide, mis seda suhtumist illustreerib. Nimelt kaks ja pool aastat pärast seda, kui olin töösuhte selle kooliga lõpetanud, sain kirja õppealajuhatajalt, kes soovis, et kannaksin e-koolis prantsuse keele hinded sisse neile, kellele olin korra nädalas seda õpetanud. Hindeid oli tarvis, et lõputunnistusel oleks ikka näha, et inimene on prantsuse keelt õppinud. Ma ise leian, et rea asemel tunnistusel on palju parem asja konkreetselt osata, tunnistusega või tunnistuseta. Ütlesingi, et tore, las igaüks, kes hinnet tahab, kirjutab mulle täpsemalt, loomulikult prantsuse keeles, mis hinnet, ja miks tal on seda tarvis. Jumal tänatud, et siis veel Google’i tõlkeprogrammi käepärast polnud, mistõttu ma ka ühtegi vastavasisulist kirja ei saanud. Siit joonistub välja omalaadne muster – hinnet tahetakse saada tunnis käimise eest, mitte ei pürita hindele vastavate teadmiste poole. Arvan, et selline näide illustreerib kujukalt, mis eristab neid koole, mis on edetabeli tipus, ja neid, mis lõpus.

Loogilise järeldusena võib siit tuletada, et selle asemel, et edetabeleid siunata, võiks tavakoolides jäljendada rohkem nende koolide mõttemalli, mis seisavad edetabeli tipus. Keskkoolilõpetajatest, kes mitte ainult ei tea, vaid ka mõistavad, võidavad ju kõik. Kuigi jah, keskkool ei ole mitte lõpp, vaid lihtsalt üks aste haridusteel, ning seda, kellest saab tipp või mitte, ei otsusta mitte ainult keskkool, vaid ka kodu, ülikool, viitsimine ja tahe.

Kui koolide edetabel üldse midagi näitab, siis just seda, kuidas mingis koolis õpetatakse. Õpilaste kohta ei ütle see aga suurt midagi, sest üks asi on läbi keskkooli lohiseda, teine asi millestki ise huvituda. Einsteingi oleks oma lõputunnistuse hinnetega kooli keskmise alla tõmmanud, sellest hoolimata on tegu ühe XX sajandi säravama teadlasega. Eesti koolisüsteemi kujundajad peaksid aga omavahel kemplemise asemel mõtlema, mida teha selleks, et XXI sajandi suurim teadlane tuleks just ühest Eesti koolist...

Toomas Verrev on kirjanik, kolumnist ja reklaamitegija.