Toomas Verrev: Mutrike versus masinavärk
Nagu ka igasuguste apokalüptiliste Hollywoodi ulmekate peale, kus erinevad suurettevõtted maailma valitsevad ja üldse tavakodanikku arvestamata palju halba kokku keeravad.
Ma ei teagi, kas olen muutunud samuti vasakpoolseks nagu Naomi Klein, kuid just viimasel ajal on mulle hakanud pärale jõudma, mida need lääne sellid mõtlevad, kui jutt käib korporatsioonidest.
Näiliselt on meil valik ning turg vaba. Näiteks on meil mitu erinevat panka ja sideteenusepakkujat, rääkimata muudest valikutest. Mis siis, et ilma ühegi panga klient olemata ei saa isegi iseenda töö eest palka saada. Ning näiliselt on nad lahked ja sõbralikud, kulutades aastas kümneid, kui mitte sadu miljoneid selleks, et oma uusi teenuseid meile tutvustada. Seda kõike ikka meie enda hüvangu ja suurema õnne nimel!
Klantspildid võivad olla ilusad – ning mis siin salata, puhtesteetiliselt muudavadki nad meie halli ja pimeda linna kaunimaks. Kuid ega seda libekeelset juttu kauaks jätku. Poogitakse ja keevitatakse isegi selliste tasude ja arvetega, mida ei suvatseta lepingutessegi kirjutada.
See ei ole mitte abstraktne virin, vaid konkreetsete näidetega oleme vahest kõik oma isiklikus elus kokku puutunud. Nii-öelda headel aegadel ehk siis ajal, kui kõik läks hästi ja Eesti oli saamas üheks viiest Euroopa rikkaimast riigist, olin minagi – ja ilmselt paljud teised, sugugi mitte rikkad, vaid sellised keskklassi inimesed – ühe suure panga kuldklient.
Loomulikult mitte ilusate silmade eest, vaid sellepärast, et paari aastaga teenis seesama pank minu pealt paarsada tuhat krooni intressitulu. Kuid sellised need asjad juba kord on. Mulle iseenesest meeldis kuldklient olla – kaart oli selline deebetkaart, mis toimis ka krediitkaardina, nii et mugav oli näiteks Amazonist mõni raamat hankida. Lisaks oli mul ka keegi kliendihaldur, kellele nende aastate jooksul püüdsin isegi kaks korda helistada, kuid kahjuks õnnestus mul seda teha just nendel päevadel, mil ta oli koolitusel. Kuid see selleks. Mulle meeldib tegelikult mõelda, et see oli saatus, sest vähemalt ühel korral, kui ta oleks toru võtnud või suvatsenud mulle vastata, oleks ma ehk täna tagasi vaadates mingi suure rumaluse teinud.
Esimene kord, kui ma panga korrektses käitumises kahtlema hakkasin, oli siis, kui pidin kord kellegi neiuga kinno minema. Kuna kinos kaardiga maksta ei saanud, mõtlesin veidi sularaha välja võtta. Kaart aga aparaati läks ja sinna ka jäi. Välja ei tulnud ja üle poole tunni ei tava- ega kuldkliendi infoliinil ei vastatud. No ikka juhtub. Kuid kui mulle taheti väänata uue kaardi tegemise kulu 30 krooni – iseenesest tühine summa –, pettusin ma veidi.
Õnneks lahenes see situatsioon lõpuks ikkagi soodsalt. Siis aga maailm muutus. Hakkas seesama masu, millest oleme kõik juba oksendamiseni kuulnud. Sellel oli ka soodne aspekt intresside langemise kujul ning tunduski, et masu on midagi spetsiifilist, mis mind ei puuduta ja on minu jaoks omamoodi isegi hea.
Jamad hakkasid aga sellest, kui sain ühel päeval pangast ülbe kirja, et mul on kaardi hooldustasu maksmata. Summa oli vist 15 krooni ehk 0,96 eurosenti. Ma oleksin selle meelsasti ära maksnud, kui minult ei oleks meeldetuletuskirja eest küsitud lisaks veel 25kroonist teenustasu! Jälle – summad ei ole suured, kuid kui arvutada ümber reaalse võlgnevuse ja kirja saatmise tasud protsentidesse, siis on ikka suured küll.
Mis aga kõige tähtsam: lepingus sellist meeldetuletuskirja hinda puudutavat punkti ei olnud. Küll on aga mingis hinnakirjas. Samas oleks seesama kliendihaldur, kes mul oli, võinud mulle helistada ja öelda, milles asi. Hiljem, kui aru pärisin, vihjati vaid, et kui veel kaua haugun, annab pank 40kroonise arve inkassosse ja siis läheb alles päriselt maksmiseks.
Loomulikult ei viitsinud ma nendega jaurata, maksin ning tulin tulema. Koos pensionifondiga. See, et otseselt kehvik ei ole ja kõik laenud täpselt punkti pealt ja viimase sendini tasutud, ei koti selles pangas kedagi. Karta võib, et ka teistes mitte. Nüüd ehtigu kas või kogu maa oma värviliste plakatitega – sõbraks me vaevalt et enam saame.
OK, võib-olla tegin ka ise mõne vea (laiskusevea näiteks), ja üldse on see ehk liiga üldine näide. Kuid see näide pole ainuke. Ka siinmail äri ajavate sideoperaatorite käitumises näen samasugust mustrit. Iseenesest justkui kenad ettevõtted, puhtad kliendikeskused ja moekad koduleheküljed… Üks jäigi mulle suvel silma justkui minu jaoks mõeldud kõnepaketiga. Sellisega, mis lubab eri maades igale poole kindla kuutasuga helistada. Kõlab hästi. Ja tänagi on selle ettevõtte kodulehel kirjas, et tegu on kuutasulise paketiga, mille kasutajale on eesti-sisesed hääl- ja videokõned, samuti tekstisõnumid ALATI tasuta. Ilus. Kuid nagu hiljem selgus, ei tähendagi “alati” seda, mida ma olen harjunud arvama (iga kord, kogu aeg), vaid sellel on lisaklausel: alati on teenus tasuta vaid mõistliku kasutamise korral. Just nagu ka paljude teenusepakkujate piiranguteta mobiilne internet. Mis on piiranguteta jällegi selle müstilise “mõistliku” kasutamise korral.
Mis kuradi jama see on? Kuidas saab piiramatut piirata? Kas piiramatu ei tähenda mitte seda, et piiranguid ei ole? Ning kas see piiramatu pakett on ikka mõistlik koos mõistliku kasutamise klausliga?
Siit jõuamegi moraalini, mille järgi on suurfirmade meelest sedasorti keelemängud loomulikud. Täpsemalt sobivad nad kasutada niikaua, kui see raha sisse toob. Kuid tarbija mõistes ei ole loomulikult mõistlik sellise ettevõttega asju ajada. Ja kõik peakski olema korras. Selline ilus ütlus on ju ka olemas, et vabal turul loksuvad asjad ise paika ja klient hääletab jalgadega.
Kuid siin on üks suur aga. Nimelt võiks ju mõelda, et ei kasuta selliste ettevõtete teenuseid, mis on nii ühemõtteliselt nõmedad. Paraku seisame silmitsi kurva tõega, et turul on tegijaid vähe ning ei olegi kuskile minna. Kui poolmonopoolses seisundis ettevõtted ka annavad kundedele magusaid lubadusi, reserveerivad nad endale veelgi magusama võimaluse soovi korral ühepoolselt lepinguid muuta. Ja hoidku jumal, kui keegi hakkaks kartellist rääkima!
Tunnistangi ausalt, et need kaks juhtumit on võtnud minu näolt artikli alguses mainitud küünilise muige. Pigem mõtlen selle peale, et tegelikult vajavad need ettevõtted meid sama palju – kui mitte rohkem – kui meie neid. Kui nad sellest aru ei saa, siis me peame selle neile selgeks tegema. Mitte revolutsiooni, vaid puhta inimmassiga. Ühtsuses peitub jõud ja kui kõik piisavalt ühtselt käituvad, on piisavalt resoluutsed ülbete ettevõtete suhtes, siis ühel päeval ehk midagi muutub ka. Sest muidu jäämegi allaheitlikuks orjarahvaks. Mutrikesteks, kelleks välismaised suurfirmad meid täna peavad.
