Niimoodi siin Lääne-Austraalias Perthi linnas meie, eestlased, panimegi jaanipäeval oma küpsetamis-keetmisoskused taas proovile ning sättisime end seejärel ühiselt lookas laua taha istuma. Hoolimata sellest, et eesti “vanasõna” väga selgelt paika paneb eestlase lemmiktoidu, on siinsetel eestlastel pisut teised eelistused – sõbra asemel laseme pigem hea maitsta rosoljel ja täidetud munadel ning peale hammustame naabrimehe asemel hoopis hapukurki.

Perthis, nagu ka ülejäänud Austraalia linnades, on eestlased jagunenud kolme gruppi. Esiteks on sõja ajal siia saabunud põlvkond, teiseks enam mitte verinoored, kuid ka mitte veel keskeakriisis kodanikud (peamiselt küll naised, kes siin Amori noole otsa komistanud) ning kolmandaks hordide kaupa seljakotirändureid. Vanadel on omad traditsioonid ja üritused, noortel omad ja vanadest kardinaalselt erinevad. Kuid viimase aja trendiks on siiski saamas üritused, kus proovitakse omavahel integreerida eri põlvkondi. Võtame sellesamuse jaanipäeva. Mis ta ikka muud on kui üks suur rahvapidu, kus olulist rolli ei mängi mitte vanus, vaid hoopis kokkusaamisest saavutatav positiivne energia. Õlu ja liha meeldib ju kõigile.

Austraallastel jaanipäeva ei ole. Kurb. Neil on selle asemel hoopis teistsugune viis lasta söögihullusel endi üle võimust võtta. Neil on “MeisterKokk” – kõikide foodie’de püha graal, kõikide housewife’ide igaõhtune meelelahutus, kõikide wannabe-kokkade kohustuslik repertuaar. Saade, mis haaras neljateistkümneks nädalaks oma võimusse terve rahvuse.

Saade, kus kakskümmend neli toiduvalmistamise fanaatikut omavahel rinda pistavad, valmistades küll etteantud ajaga etteantud retseptide järgi imeroogi, küll jälle iseenda fantaasialennu tulemusel valminud kulinaarseid elamusi. Õnnestudes, ebaõnnestudes, immuunsust võites ja saatest välja langedes. Kuni järele on jäänud vaid kaks vaprat – nooruke tudeng Callum ning mitte enam nii nooruke jurist Adam.

Kahe gigandi viimane võitlus leiab aset pühapäevasel päeval. Kõikjal valitseb elevus, kogunetakse sõprade poole, et ühiselt valmistada õhtusöök ning asuda seda megasaadet vaatama; jäetakse ära kõik teised toimingud; lapsed kas pannakse varakult magama või saadetakse ära vanaema juurde, kes ilmselgelt foodie’de ringkonda ei kuulu, sest muidu ei oleks ta ju mingil juhul täna õhtul olnud nõus lapselapsi kantseldama. Kui mu jutust siiani veel “MeisterKoka” fenomenaalne populaarsus välja ei paista, siis lajatan nüüd viimase fakti – peaministrikandidaatide Julia Gillardi ja Tony Abbotti teledebatt tõsteti tund aega varasemaks, et mitte konkureerida kõigi meeli erutava saate finaaliga. Ja õigesti tegid.

Meisterkokki vaatas kokku rohkem kui 5,7 miljonit silmapaari (neljandik rahvastikust!), mis teeb saatest enim vaadatud mittespordisaate alates Austraalia televisiooni reitingute algusaegadest.

Ja mida nad siis nägid? Seda, kuidas kaks meest mingisugust ülikeerulist ja udupeent magusat muna väikese klaasi sisse üritasid paigutada.

Adam paigutas paremini ja võitis. Võitis sada tuhat dollarit ja võimaluse avaldada isiklik kokaraamat.

Võitsid ka kõhuorjusele allavandunud peaministrikandidaadid, leekivpunaste juustega hetkel ajutiselt peaministri kohuseid täitev ateistist proua Gillard ning viltuse naeratusega opositsiooniliider härra Abbott, kelle heitlust lõppkokkuvõttes jälgis pea sama arv vaatajaid kui “MeisterKokka”. Proua Gillard on tulemuse üle kindlasti õnnelik, sest esineda talle meeldib, isegi riigi suurima naisteajakirja kaanetüdrukuks olla meeldib. Mis siis, et selga antud helesinine jakike kaks numbrit suurem juhtub olema ja vaene stilist peab minema haaknõelu otsima, et proua väljanägemine kuidagimoodigi talutavamaks muuta.

Lõpetuseks tahaksin küsida, kas austatud lugeja teab, mis ühendab McDonald’sit ja Austraaliat?

Oh ei. See ei ole armastus rämpstoidu vastu.

Neid mõlemat juhivad punapäised klounid. Easy as that.

Triin-Liis Härma
Perth