Tsensuuri tagasitulek
Tollasel ajal luges lehe, kogu lehe läbi kolm inimest kindlasti - valvelugeja (tänapäeval valvetoimetaja), korrektor ja tsensor. Tsensori asi oli üles leida võimalikud vastalisused, kahtlased väljendid, vist ka jälgida, et vastutavate seltsimeeste ning riikide nimed oleksid mingis müstilises õiges järjekorras. Igatahes, kui ikka pealkiri oleks olnud „Kõik korras nõukogude rahvaste sõbralikus perses" ja tsensor polnuks seda märganud... ah, kõik oleks pähe saanud arvestuskaardile kandmisega.
Nüüd võiks või isegi peaks rääkima sellest, kuidas kõik tsensorit vihkasid, kuna tegu oli ordenilintides umbvenelasega, kel kolmekümne lamba eest ostetud kolmanda klassi tunnistus taskus, seegi vennaga kahe peale. Kes alustas oma tööõhtuid liitrise viinapudeli, sibula ja nagaani kõrvuti lauale asetamisega. Ja nii edasi, käed verised dissidendi verest, ainukesed meenutused sellest, kui vahva ikka oli küüditada ja kuklasse tulistada.
Mina sihukesi näinud ei ole. Kurb küll, mitte kuskilt ei ole võtta neid mälestusi vabadusvõitlusest ja vastupanuliikumisest. Polnud ka, et tsensorist oleks kuidagi eemale hoitud. Toolile knopka või vett, kemmergus tuli ära, silt PANE PUNASELE P... seljale või siis et temaga poleks lihtsalt räägitud. Tühjagi, samas toas istuti sõbralikult koos ja, kui midagi parajasti teha polnud, joodi kohvi, tehti suitsu, aeti loba ja anekdoote. Miskipärast tundub, et tsensori kaudu võis kõige värskemaid anekdoote saada. Ja kui pidu pandi, olid ka tsensorid kambas. Miks mitte - kõik said ju aru, et on üsna ühesugused režiimi trubaduurid ja panegüürikud. Vahe ainult, millisel kohal luiskamisahelas keegi asus.
Tsensuur oli, kõik teadsid. See ei meeldinud, aga sellega lepiti ja, vana eesti lohutus - keegi peab ka seda tööd tegema, kehtis. Tsensorid olid kenad haritud enamasti vanemapoolsed onud ja tädid (ma olin ju laps). Pole halba mälestust.
Tagasi kah ei igatse, oh, issand, hoidku selle eest. Sestap ongi imelikult tuttav tunne vahel. Kui lähevad lahti jutud ja teod sellest, kuidas kõik on kontrolli alt väljas, privaatsus rikutud, nett reostatud ning oleks aeg hakata registreerima, reguleerima, vastutusele võtma.
Oli aeg, kui leiti, et nii ikka ei saa, kui iga mats ütleb kommentaarides, mis aga pähe tuleb. No läkski lahti, igal pool iga mats enam ei saa, registreeruda tuleb. Ikka, et solvav ja värk. Privaatsus ja särk. Ime siis, et ilmsüüta Kõuka „Magnus" ära keelati - privaatsus, solvav, muud külm- ning tulirelvad. HU?, igavesti tore muusikakollektiiv, äratas väidetavasti kõigi väikelinlaste pahameele. Nüüd sehkendab meie kõigi lemmikeurosaadik Marianne Mikko midagi Brüsselis neti kallal.
Mis sealt ikka tulla saab - ära ei keela, aga tsensuuri panevad kindla peale peale. Võib ainult oletada, kuidas, aga ära see tehakse. Filmidele, muusikale... netile eriti.
See viimane on eriti huvitav. Pole palju aega tagasi, kui hõisati, et interneedus kaotab maailmast ebademokraatia, sest vaba infolevik ei allu enam kontrollile ning pole võimalik enam, et on ainult üks, õige, parteiline seisukoht, nagu 25 aastat tagasi. Oh. Tõesti või. Et internet viis Saddami ja Talibani, eks? Tore teada.
Ja nüüd, järjekordselt, näib kodanikel olevat sõnavabadusest kõrvuni saanud. Pagan teab, mis elab inimeste hinges, et nii kergesti tulevad karjatused: keelame ära, paneme kinni, karistame - paljalt selle peale, et keegi kirjutas kuskil, et keegi on loll.
Kirjutab keegi seda plangu peale või peldikuseinale, on see pahategu küll, ehk siis sodimine, reostamine - pole lihtsalt kombeks ega ette nähtud sinna sodida. Isegi, kui see pole sõimusõna või genitaali nimetus, vaid imekaunis sonett, ikkagi on tegu prahistamisega, ehk vale asja toppimisega valesse kohta.
Aga interneeduses... tee tina, mina probleemi näha ei oska või ei taha. See pidavat ju olema lõputu, seega peaks olema võimatu „loll" kirjutades midagi ära risustada. Muidugi väga muinane tarkus: sa ei pea ju minema selle seina manu, millele sa tead, et võib olla midagi roppu või valet kirjutatud. Lasku käia - ega sina selle pärast põrgus põle, vaid need, kes kirjutasid.
Kuid sellest ei näi piisavat. Või pole meelekindlust, et ei vaata kommentaare, blogisid, kus miskit solvavat tõenäoliselt olla võiks. See võib olla raske, me kõik oleme ju edevad ja tahaksime teada, mis meist arvatakse, aga, kui me ka tunnistame, et oleme kergesti solvuvad, siis miks isegi riskida võimalusega, et tuju läheb sandiks?
Peaks olema lihtne. Aga no ei ole. Seeasemel põhjendas isegi „Sirp", miks enam kommenteerimisvõimalust nende veebiväljaandes pole, et: võib autorite õrnu kunstnikuhingi solvata.
Miks aga siis üldse midagi teha, kui peljatakse, et keegi ütleb selle kohta miskit. Suvaline, anonüümne keegi, keda iialgi ei kohata ja kes seetõttu võiks ju ka mitte korda minna? Arvavad, siis arvaku, nii see ongi ju mõeldud. Ainult mõtteavaldused „banaan on kollane" stiilis ei tekita kelleski mingeid vastuväiteid. Ning, kas ei võiks korraks iga õrn hing mõelda, et tema enda tegemised või olemised võivadki olla kellelegi vastumeelt. Risk, mis lihtsalt tule võtta, vastasel juhul on parem need tegemised ja olemised tegemata ja olemata jätta.
Mistahes. Me näime marssivat tagasi sellesse maailma, kus on olemas ainult õiged ja valed arvamised ja nood valed tuleb välja juurida, sulgeda, arvajad vastutusele võtta, seaduse täie rangusega. Jube tuttav retoorika, kust pole kaugel sõnad „kahjur", „rahvavaenlane", „tagurlane", kes mäletab, võib ise lisada. Ju tuleb seda suundumust võtta varsti samamoodi, nagu N. Liitu omal ajal: vastumeelselt, kuid leppinult.
Huvitav, ainult, mis vidin sümboliseeriks parimini uut tsensuuri. Muistse puhul võinuks see olla sinipunane pliiats, mida vist praegu enam kuskilt ei saa. Ma ei tea, kas nende mõte tegelikult oli see, aga võinuks olla, et tuleb toimetaja ja parandab sinise otsaga vigu, siis tuleb tsensor ja tõmbab punase otsaga maha kõik, mis vastaline. Need olid traditsioonilised ametivärvid. Mis nüüd - eks peagi paista.
