Õigupoolest huvitabki mind selles retseptsioonis eelkõige see, mil määral ja kuidas kerkib esile küsimus mälulünkadest, unustamisest, vaikimisest. Sellest punktist ei lähe arvustajad peaaegu kunagi mööda. Debora Vaarandi mälestusraamatu "Aastad ja päevad" vastukajad on kõige kujukamad selle ebakindluse osas, mis nõukogude aja mäletamisega kaasas käib. Ühest küljest on omajagu etteheiteid (tunnistan, et ka mu isiklik lugemiskogemus kaldus nende poole), et Vaarandi vaikib maha või tasandab mingeid olulisi asju nõukogude võimu algusaegadest rääkides (eriti muidugi 1940. aastat puudutades). Keegi ju ei ootagi mingit erilist enesele tuha pähe raputamist, aga raamatust loodeti nii puht ajalootõesse puutuvat infot kui ka tollaste uue korraga kaasa läinute sisemiste motiivide seletusi - neid jäi napiks. Teisalt aga on Vaarandi raamatu (ning hiljem temast tehtud dokumentaal filmi) retseptsioonis tugevalt tunda nõustuvat hoiakut, mis kõneleb poetessi erilisest väärikusest ja austusväärsest põhjendatud sihikindlusest, kui ta on otsustanud noist aegadest rääkida just nii kidakeelselt.

Lugejate soov, et mäletataks selgemini, on igati mõistetav, kuid teisalt on see osa nähtusest, millest on mitmel puhul juttu Vikerkaare viimatises unustuse-erinumbris: Euroopat viimase poole sajandi jooksul valitsenud mäletamissundus, mille üldtunnustatud põhjenduseks on ära hoida mineviku halbade asjade kordumine tulevikus (ehk konkreetselt Vaarandi puhul - tunda tulevikus ära olukord, kus on oht oma ideaale järgides muutuda vägivaldse korra sallijaks ja isegi tagantkiitjaks). Ehk nagu kirjutab Vikerkaares juba asja sügavamalt analüüsiv Jaanus Adamson: "Selles mäletamissunduses varjub hirm ajaloo ees ja ühtlasi tuleviku ees, selle ees, mis võiks juhtuda, kui jätta mälu hooletusse - fundamentaalne hirm, et mineviku unustamise ainsaks alternatiiviks on mineviku (ja kunagiste õuduste) kordamine." Ja nagu ütleb briti psühhoterapeut Adam Phillips sealsamas: "Nagu igasugune indoktrineerimine, on ka pealesunnitud mäletamine hirm mälu ees, selle ees, mida mälu nii-öelda omapead jäetuna võib välja kaevata."

Nii et mäletamiskohustuse pealispinnal on moraal se teadlikkuse põhjendus, aga "pinna all" on hirm selle ees, mida mälu kontrollimatult võib "välja kaevata". Aga mis on tegelikult kõige hirmsam ja traumaatilisem, mille mälu võib mineviku kohta välja kaevata? Mälulünki taunides, sidusate mälestuste järele küsides küsitakse ju teatava moraalse kaardistuse järele, mille võiks siis eeskujuks või hoiatuseks võtta, et ise vastutusvõimeliselt oma moraalseid valikuid teha. Kuid jäädes oma mälus silmitsi puhta minevikuga, avastame sealt sageli fundamentaalse "puudujäägi", mis seisneb selles, et minevikuhetkedel on tulevik olnud olemas sama vähe, kui on teda praeguses olevikus. Tulevik on alati veel olematu - mis tähendab ju teisiti öeldes seda, et mitte keegi ei ole olevikuhetkes võimeline ette nägema, mille eest temalt tulevikus vastutust võidakse nõuda. Ehk siis - mitte kellelgi pole võimalik oma toimimise suhtes vastutada absoluutsel määral. Mäletamissund, teatava kindla mälurežiimi järgimine on viis, kuidas toime tulla selle tuleviku põhimise ja traumaatilise ähvardavusega.

Mäletamissund tähendab muuhulgas ka mineviku tegudele täieliku motiveerituse ja isikliku subjektsuse omistamist, sest muidu poleks mäletamiskohustusel kui "moraalsel profülaktikal" mõtet - see eeldab ju inimeselt absoluutset võimet oma tuleviku eest vastutada. Ja aeg-ajalt on näha, kuidas see sund jooksutab iseenese lühisesse - mõnele memuaristile ette heidetavad mälulüngad on tekkinud just nimelt püüdest oma minevikku kindlale mälurežiimile kohandada (näiteks mäletada oma tegevusest ainult seda, mis on tõlgendatav Eesti riigi iseseisvusele kaasa aitamisena).

Ja siin tulebki välja, miks näiteks Vaarandi "unustamist" tajutakse väärikana ja mõne teise (näiteks Beekmani) mälulüngad tunduvad kahemõttelised. Sest kui asja üle pikemalt järele mõelda, siis tundub usutav, et Vaarandi motiivid ja subjektsus olidki nii kahkjad, nagu ta neid oma raamatus paista laseb. Tema väärikus seisneb sel juhul eelkõige selles, et ta julgeb otse silma vaadata minevikuhetkedes pesitsevale ähvardavale ja olematule tulevikule, mis röövib noilt hetkedelt vastutusvõimelisuse. Ta ei allu sunnile mäletada minevikku vastutusvõimelisemana, kui see oli, sunnile legitimiseerida oma minevikku olematu tuleviku abil. Loomulikult tekitab see lugejas korraga nii austust kui ebakindlust, nagu kõik subliimne, s.t ühtaegu ülev, aga samas ka veidi õõvastav.

Muidugi pole asjad nii lihtsad. Vaarandi puhul lisandub tema poeedipositsioon - aga meie ühiskonna habitus'es on luuletaja vaikimine alati tähendusrikas; luuletaja ei vaiki asju maha - ta vaikib, et osutada öeldamatule. Kõrge riigiametnik võib ju tegelikult teatavaist asjust vaikida samamoodi, kuid ükski riik ei anna oma ametnikule sellist sotsiaalset kapitali, mis teisi tema õiguses vaikida veenaks. Talle öeldakse: "Ära siin vaiki midagi. Ole siis parem lihtsalt vait." (Või siiski: kas ei tajuta näiteks Vaino Väljase keeldumises kirjutada otseselt isiklikke memuaare samuti teatavat subliimset väärikust?)