Tumendatud klaasidega BMW aknast tõuseb püstoliga käsi. Kaks lasku õhku
Hommikud, mil on ärgatud, on vastikult intensiivsed ja teravad. Kriipivad. Agrssiivsed. Mõtlemisvõimetud ja samas teravalt mällu sööbivad. Hommikud kisuvad linna ja inimesed halastamatult alasti. Ma ei mõtle siinkohal ilma riieteta olemist ehk nudistlikku alastust. Hommikud on kui ülikontrastsed, räigelt ülevalgustatud filmikaadrid. Kus joonistub liiga selgelt välja, kes on kes ja mis on mis. Eks see olegi üks põhjusi, miks kõik, kel kaameratega rohkem või vähem pistmist, neid nii palavalt armastavad. Tundlik kaamersilm tahab puhast toitu... salatikomponente, millest pole veel turvaliselt eristamatut massi moodustunud.
Täna suvatses hommik jälle kell 5 uksest sisse astuda. Sellistel hetkedel näib, et samasugune ülitundlikule salvestusrežiimile reguleeritud kaamerasilm plingib pea iga vastutulija peas. Registreerib kõike ja kõiki, pärast teeb seivitud andmetega midagi, või siis ei tee. Olenevalt sellest, kuidas ta on seadistatud. Tegelikult, mitte iga vastutulija peas, vaid ainult nende kel hommik juba käes on.
Sihukestel hommikutel juhtub alati veidraid lugusid ja kohtab uskumatuid karakterid, keda tüünes keskpäevapäikeses parimagi tahtmise korral ette ei oskaks kujutada. Need uskumatud hommikulood muudab sürrealistlikuks see, et ilmaski ei tea, kas sündmustik mille keskele sa satud toimub mängult või päriselt. Seega, kõigepealt vaata ringi, ega sa kusagil filmikaamerat ei näe, sest muidu võib juhtuda see, mida enamik kaasmaalasi kõige hirmsamal kombel kardab: mööduja võidakse panna lolli olukorda ja pärast veel ei tea mida kõike mõelda. Aga, kui kardetud kaamerasilma kuskilt ei paista, on asi tõenäoliselt palju hullem...
Nonii, nüüd siis mõned seigad, mis lähiminevikus aset on leidnud. Olgu öeldud, et ükski neist pole minu haige fantaasia vili, aga mõned neist on juhtunud päriselt, mõned mängult ja kohati sõitis reaalsus mägu sisse või siis põimusid nad veelgi kummalisemal moel. Lugejale jäägu siinkohal rõõm äraarvamismängust ja isiklike järelduste tegemisest.
Raskesti tuvastatavas eas, paksu meigikihiga kaetud, vesinikblond naine käib Balti Jaama lähistel kuldses miniseelikus ringi. Kolm jõmmiliku välimusega kutti loivavad mõned meetrid tagapool. „A võ jejo pradajotje? Skolko stoit?” huvituvad spetsialisti väimusega meeskodanikud.
Kaks kutti sõidavad jeepiga Tallinna kesklinnas. Nende ees sõidab tumendatud klaasidega BMW. Järsku tõuseb BMW aknast püstoliga käsi. Kaks laksu õhku. Jeebis istunud kodanikud helistavad politseisse. Hiljem selgub, et tegu oli stardipüstoliga.
Kaks viisaka väljanägemisega noormeest magavad suure magistraali ääres kõnniteel. Üks istudes, teine armsalt looteasendisse kerratõmbunult. Neist mööduvad umbes 5 minutiliste vahedega kolm naisterahvast. Kõik ükshaaval. Nad kõik vaatavad magajaid natuke aega kahtlustaval ilmel, ent lähevad siis oma teed.
Nokamütsiga trikirattur sööstab juba mitmendat korda uljalt Viru keskuse treppidest alla. Ühel korral ta eksib. Poiss kukub trepil, see on siiski suhteliselt õnnelik kukkumine. Kui mitte arvestada seda, et ta kukub peaaegu otsa ei tea kust ilmunud suurte märssidega, innukalt edasirühkivale mammile. Ootamatult asub afektiseisundis mammi õnnetut ratturit oma turukotiga klohmima, ühel sama ootamatul hetkel ta tüdineb ning sööstab edasi. Noormees kogub end ja vaatab nõutul ilmel ringi, ümberolijad vaatavad imeliku näoga, aga ei sekku.
Ühes suures ja peaaegu tühjas kesklinna parklas pargib hiigelsuur veoauto. Kohe peale peale seda ilmub parklasse üle-elusuuruses parkimiskontrolör. Hõbedane sõiduauto, milles istuvad kaks naisterahvast, tuleb kihutades. Kollases vestis liiga suur mees suunab auto mujale, nad täidavad korralikult käsku. Järgmisel hetkel kihutavad samasse parklasse veel kaks autot—tumesinine ja must. See on ekstreemsport üle äärekivide. Mõlemast autost väljuvad mehed. Tõsine kaklus nagu ameerika filmis. Peale kaklejate lahkumist saabuv politsei. Kusagil katusel oli kaamera oli kaamera, mis oli suunatud teisele objektile.
Poolteist nädalat hiljem tuli sellest kuulsusrikkast võttekohast umbes 300 meetri kaugusel mulle suur pruun loom vastu, kes polnud päris karu aga ahv ka mitte, no mine sa võta kinni...
