- Usu mind,  João! Nad leiutasid SMSi, sest nad ei tahtnud üksteisega rääkida...
See väide tabas mind üllatusena.
- Mida? Soomlased leiutasid SMSi?
Triin naeratas võitja naeratust:
- Jep!

Ta oli endas nii kindel, et pidin seda guugeldama. Google´i oraakel on võimas ja loodetavasti palju, palju targem kui Triin. Pärast seda, kui olin sisestanud märksõnad "SMS, Finland, invented", saabus kinnitus poole sekundiga: Short Message System´i ehk lühisõnumite leiutajaks oli Sonera insener Matti Makkonen; talle oli see pähe tulnud varastel 90ndatel, kui ta sõi parasjagu kusagil Kopenhaageni kesklinnas pitsa.

Ma ei usu, et ta sai kohe aru, et tema ja ta quattro stagionne on alustamas revolutsiooni. Tegelikult ei saanud pea keegi aru, millene vägi on ta "vulgaarsel" leiutisel. Mäletan isegi 10 aasta taguseid artikleid, mis rääkisid sellest, miks SMS kunagi Atlandi ookeani ei ületa.
("Erinevalt Euroopast on telefonikõned Põhja-Ameerikas väga odavad," armastati neis rõhutada.)

SMSil kulus tosin aastat, et saada kogu maailmas standardiks, kuid see osutus ikkagi läbilöögiks. Pikkade telefonikõnede või igavate e-kirjade asemel hakkasime end harjutama otse asjast rääkivate minimalistlike sõnumitega, mis pidid mahtuma umbes 160 tähemärgi sisse.
Peagi sai SMS-ist meie närvisüsteemi mehhaaniline pikendus.

Teiseks tõestab selle revolutsiooni ootamatust fakt, et hr. Makkonen oli veel paar aastat tagasi peaaegu tundmatu. Helsinki Sanomat pidi sügavalt kaevama, et tagasihoidlik insener üles leida.

Mulle tundub, et see oli osaliselt sellepärast, et mees oli mõnevõrra pettunud: Sonera maksis talle leiutise eest vaid 300 eurot preemiat. Ja seegi raha kanti talle üle alles kümme aastat hiljem...  Ma SMS-isin Triinule järgmisel hommikul kohvilauast: tahtsin temaga väga ergutavaid ja värskeid uudised jagada. Ta nõustus, et teema on muidugi huvitav, kuid tegi vasturünnaku järgmise raske küsimusega:

- Trendid sünnivad ja kaovad... Kas peale selle, et SMS on praktiline, odav ja universaalne, on mõni põhjus veel, miks SMS nii populaarne on?
- Painduv pöial, Triin! Selle taga on painduv pöial ja selle imetlusväärsed lihased: opponens pollicis, abductor pollicis brevis, flexor pollicis brevis, adductor pollicis, flexorpollicis longus, abductor pollicis longus, extensor pollicis brevis and extensor pollicis longus!

Enamik inimesi arvab, et pöial on vajali vaid selleks, et poolehoidu näidata või autosid hääletada. Vale. See on inimkonna arengu nurgakivi. See võimaldas inimestel paremini ümbritsevat hallata.

- I-igav... Mulle tundub, et sa oled sel teemal Ekspressis juba kirjutanud?
- Jah, kuid nüüd on teine teema.
- Kuidas nii?
- Minu uue iPhone pärast...
- Mis su iPhone´il viga on? Kas sa ei saa oma pöidlaid kasutada?
- Saan, kuid see pole sama loomulik kui vanade klassikaliste mobiilidega. Ausalt öeldes on see pigem hea miniarvuti kui hea telefon... Ekraan on liiga lai, et mu pöial saaks loomulikul kombel seal 90 kraadi raadiuses liikuda... Mõnikord tundub mulle, et pean lausa kasutama mõlemat pöialt samal ajal. Ei ole mugav. Ja tegelikult pole ma puutetundlikul ekraanil trükkima harjunud... See tundub nagu mingi hologramm..."

Võib-olla arvab Triin nüüd, et ma olen muutunud mingiks ülbeks tehnofriigiks - ma mitte ainult ei hankinud endale iPhone´i ("Tiin, Vodafone´s oli megahea pakkumine"), vaid otsustasin veel ka sellesse põlastavalt suhtuda.
Kahju, et ta nii vara ära läks. Oleks ta kauemaks jäänud, oleks ma talle selgitanud, milline torm mul hinges möllas:
- Tead, mis mulle pinda käib? Oleks väga kahju, kui vinge bränd tapab millegi, kuhu jõudmiseks kulus inimkonnal tuhandeid aastaid! Minu painduvale pöidlale see ei meeldi!

Uhh, nii pikk artikkel, et selgitada seda, mille ma võinuks mahutada ühte SMS-i:

"TUNNEN OMA VANAST TELEFONIST PUUDUST! ;-)"