Psühholoogi kujul otsitakse kedagi, kes seletaks ühiskonda tabanud iseäralikke hullusi ning annaks normaalsuse mõõdupuu. 

Kas on normaalne, et ligi veerand Eesti elanikkonnast omandas möödunud aastal Rimi kaupluseketist panni- või nugadekomplekti, küsib Maris Sander. 180 000 panni! 330 000 nuga! Millega Eesti rahvas üldse sõi, enne kui Rimi tuli??  

Samal ajal, kui käivad tähtsad debatid eurole üleminekust, valimiste rahastamisest, riigi kaitsekontseptsioonist jne, nakitseb veerand Eestit andunult kleepsuvihiku kallal. Isegi Mailis Reps kleepis neid Riigikogu laua taga!

Laulvast revolutsioonist välja kasvanud nugade ja pannide revolutsioonil on selge kasutegur. Kontoritesse sätitakse kleepsukogumiskarbikesed: kes ise ei kogu, see jagab ostutähtesid hädalistele kolleegidele. Eks ole see ju hooliv, sotsiaalselt vastutustundlik käitumine.

Sedalaadi hoolimist püüab taaselustada ka vastloodud Õnnepank, mänguline netipõhine sotsiaalvõrgustik, eesmärgiks abiotsijad ja -pakkujad kokku viia. Pakun omakootud käpikuid, aga ma vajaks arvutiparandajat. Mul jäi üle õunu-ploome, aga kas keegi saaks paar tundi nädalas mu lapsega tegeleda? “Pankurid” edastavad sõnumi: kuskil on ikka keegi, kes hoolib ja võib appi tulla. 

Kas pidada normaalseks, et tõsised IT- ja kommunikatsioonispetsid tegelevad maakondlike õnnepealike, kellele alluvad õnnesepad, organiseerimisega? Madis Jürgen küsib, kas sellisel veidike nagu lapsemeelsel asjatamisel saab murekortsudes Eestis tõepoolest olla kandepinda. Anna eestlasele võimalus head teha, ja ta teeb seda rõõmuga, vastab psühholoog Aleksander Pulver. Õnnepangast saadud krediit kannab kõvasti intresse. 

Imetabane hullus algab nädala pärast – Dinosauruste show. Selle kassarekordid ületasid korraldaja Lauri Laubre kõige helesinisemad unistused.

Miks ostavad tuhanded lapsevanemad, hambad ristis, Madonna-hinnaklassis piletid ja lähevad olematuid monstrumeid vaatama? Multikate-ajupesus väljendub ürgne vajadus müütide järele. 

Lastepsühholoog Tiiu Arro hinnangul pole tähtsusetu tegur üldine õhustik, mis praegusel ebakindlal ajal sünnitab me peades saurusi, kirjutab Raul Ranne. Dinosaurused on algelised loomad, imelikud olevused, mis seonduvad tuhandete ebaküpsete, lapselike mõtetega.

On see eskapism, püüd end reaalse elu monstrumitest välja lülitada, tunda pannijahil, et miskit ilusat on veel kättesaadav? Tegelikult ongi normaalne tegelda muretut rõõmu valmistavate tegevustega. Ja hoolida.