15.02.2008, 00:00
Turvatud, kuid eluohtlik
Eestis mõeldakse täna pingsalt raha ja riikluse turvamisele
internetikeskkonnas, samas kui inimeste, ka alaealiste elu ja isiksus on
virtuaalruumis kaitsetud ning jäetud oma vastutusele. Justkui
eeldatakse, et kõik, ka lapsed, saavad aru, mida teevad, kui
riputavad oma eraelu – fotod, koduvideod, isikuandmed –
võrku vaatamiseks, kommenteerimiseks, sageli mõnitamiseks. Elu
pole siiski arvutimäng, nagu kübersuhtlusest vahel võib
mulje jääda.
Hansapank kaalub ID-kaardiga
pangakasutajatelt uuendusena juba kahe PIN-koodi nõudmist. Ka
siis, kui arvel sada krooni. Samas saab mujal küberruumis rahus
tegutseda ennast tegelikult identifitseerimata, luua ja vahetada
identiteete, manipuleerida. Kahtlemata on igaüks huvitatud, et tema
raha virtuaalpangas jääks alles. Et virtuaalruum on tegelikkus,
mõistavad samuti kõik, kui juttu tuleb e-meditsiinist ja n-ö
delikaatsetest isikuandmetest vererõhu, kehakaalu ja
uriinianalüüside kohta. Kuid kas isiksus, emotsioonid, mis
küberruumi paljudes suhtluskeskkondades mängus, on midagi
ebareaalset?
Eesti e-riik rokib maailmas küberkaitse
pioneerina. Meile rajatakse NATO küberkaitsekeskust, ehkki naljamehed on
leidnud, et meie nn kübersõda seisnes ühe
häkkija tegevuses mõne asutuse koduleheküljel. Kibedasti
valmistutakse järgmiseks kübersõjaks, ometi on
riik ükskõikne oma alaealiste vaimse
tervise suhtes. Mäletatavasti kuulub Rate.ee pooleldi
EMT-le, kus osanikuks Telecom ehk Eesti riik.
Netikommentaarides
lokkava vägivalla ohjeldamine, kui seda üldse tehakse, on ka
ajalehetoimetustes täna juhuslike inimeste tervistkahjustav
kõrvaltöö. Blogides avalduva logorröa eest ei kaitse
keegi. Muidugi võib anonüümselt läbi sõimatu, kui
viitsib jamada, pöörduda politseisse, kes siis selgitab
näiteks laimajate või tapmisega ähvardajate
“päris” identiteedi.
Kui keegi
virtuaalses pangas petab arvelt välja minu virtuaalset raha, siis see on
päriskuritegu. Virtuaalvägivald on nähtamatu ja hiiliv, kuid kas
virtuaalne tapmisähvardus on kuidagi vähem tapmisähvardus?
Tehniline turvalisus panganduses ja riigiga IT abil turvatud suhtlemine
on cool, edumeelne, seksikas, tegelikult ka lihtsalt teostatav nagu
igasugune delo tehniki. Interneti sisu turvalisemaks muutmine, reguleerimine
aga on vähemalt Eestis olnud väga keeruline, sest igasugune
katse võrgu sisusse sekkuda toob kaasa süüdistused
suukorvistamises, tsensuuris, vanameelsuses, tädiluses, vaimse vabaduse
ahistamises. Mäletate, kuidas kukkus läbi Rein Langi algatatud nn
Delfi eelnõu? “Vaba rahvas” oma rahvaesindajate kujul
seda alla ei neelanud. Isegi väga soliidne ja levinud võte
ohjeldada netikommentaatoreid, nõudes registreerumist, pole Eesti
ajakirjanduses levinud. Eesti Päevaleht seda kunagi tegi. Üllataval
kombel vähenes kommentaaride arv vaid ajutiselt, saavutades peagi
endise taseme. Kuna aga konkurent Postimees jättis kommentaarid vabaks,
naasis ka EPL endise praktika juurde.
Netivägivalla teema annab
maailmas üha enam kõneainet. USAs raputas avalikkust juhtum, kus
MySpace’is tegutsenud teismeline tüdruk tegi enesetapu, kui ühe
tema kaaslase vanem mitme valeidentiteedi all oli tüdrukuga
manipuleerinud. Eesti lapsed on täna Rate.ee’s, kuid popid
sotsiaalsed võrgustikud Orkut, Facebook ja MySpace on teadagi
ülemaailmsed. Euroopa Liidu tasemel on alaealiste ja virtuaalruumi teema
vägagi teadvustatud. Mitmed riigid on seadnud
turvatingimusi vanematele, kelle lapsed virtuaalruumis
suhtlevad. Organisatsioon EU Kids Online on 21 riigi andmete põhjal
teinud esimese süstemaatilise olukorra kirjelduse Euroopas, Eestist
lööb kaasa Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni
instituut. Hea, et algus on tehtud.
Interneti sisu ja
kasutamisvabadust tuleb ka Eestis hakata reguleerima, enne kui saame teate
esimesest elust loobumisest, mille taga on “virtuaalne”
vägivald.