Ilmselt on nii mõnigi oma naabriga ja ka võhivõõrastega viimastel päevadel rohkem suhelnud kui viimastel kuudel kokku. Koos oma autosid lumest välja kaevates või saabumata prügivedajat kirudes, hange kinnijäämise lugusid pajatades või halvemal juhul elektrita maja õues koos vorste grillides saab oma rutiinses keskkonnas korraga kogeda midagi sellist, mida minnakse enamasti otsima matkadelt või ekstreemspordist. Inimesed, kes igapäevaelus üksteisest mööda mühisedes teise pilku väldivad, on ootamatult koostöövõimelised, sõbralikud, laenates lumelabidat, akuklemme või aidates hangest välja lükata võhivõõra autot.

Korraga peab igaüks hakkama saama ja otsima teiste samas olukorras olijatega töötavat lahendust. Heal juhul vallandub inimeses loomingulisus: ebatavaline olukord teeb meie kõvakettale ümberlülituse ja saame adrenaliinilaksu nagu ikka uude ebatavalisse olukorda sattudes, võõra suurlinna metroos ekseldes või seltskonnas täbaras olukorras. Kaos on ju tegelikult väga loomingut soodustav olukord: parimal juhul saab tuimast argipäevast üsna elamisväärne päev. Arvutihiire asemel hoiad käes lumelabidat, ehtne loomarõõm! Ja virtuaalse mõttevahetuse asemel ajad  inimestega päriselt juttu.

Maal on inimesed häireolukordadeks paremini valmis, sest kogukond pole veel kadunud ja naabritega suheldakse ka muul ajal kui ekstreemolukordades. Kui oma pump elektrikatkestuse tõttu ei tööta, saad vett naabrilt, kes võib hoolitseda ka sinu koduloomade eest või valvata korraks lapsi. Kui aga linnamajas voolu pole, siis ei lähe keegi teise majja võõraste juurde ettepanekuga koos televiisorit vaadata või palvega teise vannituba kasutada, sest endal on veekatkestus. Ka on maal mõttetu lumetormis kiruda, et post ei tulegi või et teed on lahti lükkamata, kuigi makstakse tulumaksu valla kassasse. Kui häda suur, siis keegi toob kuskilt traktori.

Kuulekas nüri käsutäitja, kes ei suuda ega taha muutunud olukorras paindlikult mõelda, tõugatakse ühiskonna iseorganiseerudes aga teiste hulgast välja. Vaadake võrgukommentaare, mille osaks said tuisus vankumatult oma tööülesandeid täitnud Ühisteenuste parkimiskontrolörid, "tublid inimesed", kes keerasid lumme kinni jäänud sõidukitele trahve. Nad viitasid lepingule, mis firmal kehtib Tallinna linnaga, ja seda vaatamata ilmastikutingimustele. Mõistmatud käsutäitjad, kes lõikasid endale ja oma firmale kasu teiste väljapääsmatust olukorrast, said kaasinimeste hukkamõistu osaliseks ja kuulutati lindpriideks. Nende väikeste inimeste õnn, et meil on võrk oma tunnete väljaelamiseks.