28.11.2008, 00:00
Ühiskonna lumetest
Kui valitseb force majeure, vääramatu jõud, siis ei kehti enam
tavaline töökorraldus, kus ühed maksavad ja teistel on
õigus selle raha eest oodata kaupa või teenust. Kui tormiga
laguneb koost infrastruktuur, kaob elekter, vesi ja teed pole
läbitavad, peavad inimesed nuputama: kui kuidagi enam ei saa, siis
kuidas ikkagi?
Viimaste päevade ilm pani nähtavalt
proovile kommunaalteenuste osutajad, kuid süvenemisel testiti ka Eesti
ühiskonna varjatud poolt ehk inimeste koostöövõimet,
seda, mis jääb järele, kui ametlikud suhted ja teenuse
ost-müük on mingitel põhjustel võimatud.
Ilmselt on nii mõnigi oma naabriga ja ka
võhivõõrastega viimastel päevadel rohkem suhelnud kui
viimastel kuudel kokku. Koos oma autosid lumest välja kaevates või
saabumata prügivedajat kirudes, hange kinnijäämise lugusid
pajatades või halvemal juhul elektrita maja õues koos vorste
grillides saab oma rutiinses keskkonnas korraga kogeda midagi sellist, mida
minnakse enamasti otsima matkadelt või ekstreemspordist. Inimesed, kes
igapäevaelus üksteisest mööda mühisedes teise
pilku väldivad, on ootamatult koostöövõimelised,
sõbralikud, laenates lumelabidat, akuklemme või aidates hangest
välja lükata võhivõõra autot.
Korraga
peab igaüks hakkama saama ja otsima teiste samas olukorras olijatega
töötavat lahendust. Heal juhul vallandub inimeses loomingulisus:
ebatavaline olukord teeb meie kõvakettale ümberlülituse ja
saame adrenaliinilaksu nagu ikka uude ebatavalisse olukorda
sattudes, võõra suurlinna metroos ekseldes või
seltskonnas täbaras olukorras. Kaos on ju tegelikult väga loomingut
soodustav olukord: parimal juhul saab tuimast argipäevast üsna
elamisväärne päev. Arvutihiire asemel hoiad käes
lumelabidat, ehtne loomarõõm! Ja virtuaalse mõttevahetuse
asemel ajad inimestega päriselt juttu.
Maal on inimesed
häireolukordadeks paremini valmis, sest kogukond pole veel kadunud ja
naabritega suheldakse ka muul ajal kui ekstreemolukordades. Kui oma pump
elektrikatkestuse tõttu ei tööta, saad vett naabrilt, kes
võib hoolitseda ka sinu koduloomade eest või valvata korraks
lapsi. Kui aga linnamajas voolu pole, siis ei lähe
keegi teise majja võõraste juurde ettepanekuga koos
televiisorit vaadata või palvega teise vannituba kasutada, sest endal on
veekatkestus. Ka on maal mõttetu lumetormis kiruda, et post ei
tulegi või et teed on lahti lükkamata, kuigi makstakse
tulumaksu valla kassasse. Kui häda suur, siis keegi toob kuskilt
traktori.
Kuulekas nüri käsutäitja, kes ei suuda ega
taha muutunud olukorras paindlikult mõelda, tõugatakse
ühiskonna iseorganiseerudes aga teiste hulgast välja. Vaadake
võrgukommentaare, mille osaks said tuisus vankumatult oma
tööülesandeid täitnud Ühisteenuste
parkimiskontrolörid, “tublid inimesed”, kes keerasid
lumme kinni jäänud sõidukitele trahve. Nad viitasid lepingule,
mis firmal kehtib Tallinna linnaga, ja seda vaatamata ilmastikutingimustele.
Mõistmatud käsutäitjad, kes lõikasid endale ja oma
firmale kasu teiste väljapääsmatust olukorrast, said
kaasinimeste hukkamõistu osaliseks ja kuulutati lindpriideks.
Nende väikeste inimeste õnn, et meil on võrk oma tunnete
väljaelamiseks.