Vene rahvuslike intellektuaalide seas on juba aastasadu eksisteerinud kontseptsioon vene kolmikrahvusest. Selle järgi koosneb vene rahvas suurvenelastest (ehk tänapäeva kõnepruugis venelastest), väikevenelastest (ukrainlastest) ja valgevenelastest. Venelased ise oma rahvuslikus narratiivis pidasid kuni lähiajani kõige lähedamaks rahvaks, suisa oma slaavi vendadeks just ukrainlasi. Selleks on ka põhjust. Nii Venemaal kui Ukrainas käies olen harva kohanud inimesi, kel poleks „teisel pool“ sugulasi. Kaks rahvast on väga lähedased nii kultuuriliselt, usuliselt kui teatud mõttes ka keeleliselt. See muutus 2014. aastal, kui suur osa venelasi nii Venemaal kui väljaspool seda hakkasid (põhjustel, mille analüüs läheks siinkohal pikale) ukrainlastesse pehmelt öeldes negatiivselt suhtuma. Ühel hetkel said endistest slaavi vendadest paljude venelaste jaoks reeturid ja vaenlased. Ukrainlastel endil hakkas usk vankumatusse slaavi vendlusse murenema juba kümmekond aastat varem.

See on ka põhjus, miks suhtun skeptiliselt vene autorite ­häirekella löövatesse artiklitesse „ukraina ohust“ Eestile. 

Avalehele
83 Kommentaari